Dionysos kui loovuse printsiip Friedrich Nietzschel ja Vjatšeslav Ivanovil

Abstract

Dionysoses, vanakreeka jumaluses, on läbi ajaloo nähtud loovuse personifikatsiooni. Käesolev bakalaureusetöö võtab vaatluse alla Dionysose kui loovuse printsiibi tõlgenduse Friedrich Nietzsche varajases teoses „Tragöödia sünd muusika vaimust“ ja Vjatšeslav Ivanovi Dionysose-loengutes. Konkreetsemalt on eesmärgiks analüüsida, kuidas Nietzsche ning osalt temast inspireeritud Ivanov seletavad Dionysose ja dionysoslikkuse käsitamist kunstilise loomeprotsessi võtmefiguuri ja võtmetegurina. Ühtlasi analüüsida Nietzsche ja Ivanovi püüdu tõsta inspiratsioon ja loovus – üldse kunst – primaarsele positsioonile teoreetilise arutluse suhtes. Esitan põhjendused, miks Nietzsche ja ka Ivanovi arvates ei tohiks kunsti rolli alahinnata. Näidates, kuidas kunst meil elada aitab, rõhutan kunsti rolli suuremat väärtustamise vajadust. Bakalaureusetöö üheks fookuseks on Friedrich Nietzsche (1844 - 1900) teose „Tragöödia sünd“ (1872), selle tõlgendus dionysoslikkusest kui kunstitungi ühest peamisest tõukejõust ning loovuse vallandajast. Teiseks uurimuslikuks fookuseks on Nietzschest mõjutatud vene poeedi ja filosoofi Vjatšeslav Ivanovi (1866 - 1949) vaated Dionysose müüdile ja dionysoslikkusele kui kunstilise loovuse vallandajale. Ivanovil oli märkimisväärne mõju 20.sajandi alguse vene kultuuriloole ning kunstilise sümbolismi väljatöötamisele. Tema poeetilise loomingu ja teadusliku töö juhtmotiiviks on Dionysose mütologeem, mis on säärasena ka antud bakalaureuse töö läbivaks teemaks.