„Teine“ 21. sajandi Eesti identiteedipoliitikas näidendite „GEP“ ja „sugu: N“ näitel

Abstract

Käesolev bakalaureusetöö uurib teisestamise mõju 21. sajandi Eesti identiteedipoliitikas ning selle avaldumist poliitilise teatri dramaturgias. Lähema vaatluse alla võetakse teisestamine rahvuse (ingl nationality), rahvusliku päritolu (ingl ethnicity) ja soo kontekstis. Autor defineerib teisestamist kui sümbioosi kuuluvusvajadusest ja gruppidevahelisest vastandusest, mis on mõlemad inimese minapildi ja maailmataju eluliselt olulised osad. Teisestamist ja identiteedipoliitikat on oluline uurida, kuna grupipõhine vastandumine on viimase 10 aasta jooksul üleilmselt populaarsemaks muutunud parempopulismi valguses tõusev tendents. Poliitiline teater kui ühiskonna kommenteerija ja peegeldaja võib anda rohkelt sisendit ja tõlgendusvõimalusi ka riiklikul tasandil – näiteks on teatril ka rahvusliku ja ajaloolise mälu kandja funktsioon, mis asetuvad globaliseeruvas maailmas üha suuremale pingeväljale. Töö on süntees teoreetilisest osast ning kvalitatiivsest analüüsist (mis sisaldab kodeerimist, juhtumipõhist ja juhtumiülest analüüsi). Lisaks on töö olemuselt interdistsiplinaarne, kuna kätkeb nii sotsiaal- kui ka humanitaarteaduslikke meetodeid. Autor näeb nii käesolevas uurimisteemas kui ka poliitilise kunsti uurimise kontekstis üldiselt senitäitmata potentsiaali ning kutsub üles sotsiopoliitilisi nähtusi poliitilise teatri kaudu akadeemilisel tasandil rohkem mõtestama. Töös analüüsitakse lavastuste „GEP ehk Garjatšije estonskije parni“ (2007, lav. Tiit Ojasoo, Teater NO99) ja „sugu: N“ (2015, dramaturg Maria Lee Liivak, lav. Priit Võigemast ja Henrik Kalmet, Vaba Lava) dramaturgiat – esimene neist käsitleb rahvuslikku identiteeti, teine vaatleb naise ühiskondlikku positsiooni ja argireaalsust. Analüüsi põhjal järeldab autor, et identiteedialane rõhumine ja teisestamine ei lahenda ühiskondlikke pingeid ega probleemide aluspõhjuseid – majanduslik ja sotsiaalne ebakindlus ühes ebaproportsionaalse vastutuskoormaga paneb vähemusgrupid end veelgi alaväärsemana ja lõksusolevamana tundma. Lahendusena pakub autor välja kaasava kommunikatsiooni ja vastastikuse empaatia väärtustamist ühiskondlikul tasandil.