Alaealiste uimastitarvitajate rehabilitatsioon Tallinna Laste Turvakeskuse töötajate arvamuste põhjal

Abstract

Selles bakalaureusetöös uurisin kvalitatiivse meetodiga alaealiste uimastitarvitajate rehabilitatsiooniteenuse tugevusi ja nõrkusi ning arengusuundi läbi Tallinna Laste Turvakeskuse töötajate arvamuse. Kolm poolstruktureeritud intervjuudes osalenud erineva töökogemusega töötajat jagasid oma arvamusi ja mõtteid seoses alaealiste uimastitarvitajate, neile mõeldud sotsiaalprogrammi plusside ja miinuste ning rehabilitatsiooniteenuse võimaliku edendamise kohta. Töötajate alaealise sõltlase kirjeldused keskendusid peamiselt lapse uimastite tarvitamise põhjustele, milleks nende arvates on peaasjalikult kodused probleemid, kuid välja toodi ka sõprade mõjukust seoses uimastite proovimisega. Intervjueeritavad pöörasid sotsiaalprogrammi kirjeldamisel enam tähelepanu nõrkustele ning tõid esile mitmeid probleeme. Paljud probleemid olid seotud pigem Eesti sotsiaalsüsteemi nõrkustega, kuid ka programmil on töötajate arvates mitmeid puudujääke. Rõhutati individuaalse lähenemise olulisust, mis peaks kajastuma nii teenuse pikkuses kui ka režiimis ning koostöö tähtsust vanemate ja teiste lapse võrgustikuliikmetega. Lisaks peaks tegelema rohkem vanemate ning nende sotsiaalsete oskustega, et tekiks vastutustunne ja pädevus lapsega tegelemiseks. Intervjueeritavate arvates võiks teenust osutada linnast väljas, et lastel oleks rohkem vabadust ja ruumi ning saaks paremini keskenduda rehabilitatsiooni eesmärgile, sest linna keskkonnast tulenevaid segajaid on vähem. Lisaks saaks maal lastega matkata ja viibida looduses, mis vastajate arvates mõjub rahustavalt ja vabastab lapsi pingetest. Oluliseks peeti ka huvitegevuse arendamist, et iga laps leiaks midagi huvipakkuvat ja võimaliku asendustegevuse uimastitarvitamisele. Samuti võiks lapsed käia praktikatel ning teha erinevaid töid, et tekiks oskused ja teadmised. Töötajate arvates on üheks suuremaks probleemiks nõrk järelhooldus, mis on märk sellest, et Eesti sotsiaalsüsteemis ei osutata teenuseid süstemaatiliselt, sest pärast programmi katkevad paljude lastega sidemed ning tagasilanguse või muude probleemide korral pole lapsel kuhugi pöörduda. Alaealiste uimastitarvitajate ravi peaks olema Eestis ühtne süsteem, mille alla kuuluks ravi, rehabilitatsioon ja järelhooldus. Lisaks peaks olema ravi ja rehabilitasiooni kättesaadavus suurem, et võimalikult suur osa lastest saaks vajadusel abi. Ehkki sõltlaste ravis ei pruugi tulemusi kohe näha olla, siis rehabilitatsiooniteenuse jooksul lapsed arenevad, õpivad ja omandavad erinevaid oskusi, mis võivad saada asendustegevusteks, annavad enesekindlust ning tulevad kasuks hilisemas elus. Kokkuvõtvalt võib öelda, et alaealistele uimastitarvitajatele pakutakse küll rehabilitatsiooniteenust, kuid programmi oleks võimalik arendada ja tuua sisse rohkem individuaalset lähenemist. Intervjuudest tuli välja mitmeid ideid, kuidas rehabilitatsiooniteenust paremaks muuta ning pakuti lahendusi praegustele probleemidele. Uurimustööst võiks olla kasu sotsiaalprogrammi edaspidiseks arendamiseks.