Euroopa Liidus sisserändajate lõimumisprotsesside ühtse mõõtmise võimalikkus

Abstract

Käesolev magistritöö uurib sisserändajate lõimumisprosesside ühtse mõõtmise võimalikkust Euroopa Liidus (edaspidi: EL). Kuigi tunnustades Zaragoza tuumindikaatorites kokkuleppimist märkimisväärse sammuna EL-i ühise lõimumisprotsesside tulemusi mõõtva süsteemi väljatöötamise suunal, seab töö kahtluse alla, kas süsteem esiteks, on asjakohane andmaks sisserändajate lõimumisele kui mitmetahulisele nähtusele terviklik hinnang ning teiseks, kas samadel alustel konstrueeritud kitsa mõõdupuu alusel on võimalik korraga mõõta kahekümne kaheksa EL-i liikmesriigi sisserändajate lõimumise alast olukorda. Magistritöö järeldab, et lõimumise mõõtmine on küll vajalik, kuid tulenevalt suurtest erinevustest riikide mõtlemistes, taustades ja andmete kogumise poolest, on ebatõenäoline, et on võimalik saavutada Zaragoza deklaratsioonis seatud eesmärki: saavutada täielik liikmesriikide lõimumisprotsesside võrreldavus. Käesoleva töö teeb ettepaneku võtta arvesse ja juurutada seadusandlikul tasandil lõimumise tähendust kui kahepoolset protsessi ning sellest tulenevalt lisada Zaragoza võtmeindikaatoritele viies valdkond, mis mõõdaks vastuvõtva ühiskonna hoiakuid sisserändajate suhtes ning sisserändajate taju diskrimineerimise osas. Teine soovitus on võtta monitoorimise sihtgrupi piiritlemisel aluseks sisserände taust, eristades seejuures sisserändajate esimest ja teist põlvkonda ning kogudes selleks liikmesriikides andmeid sünniriigi ja vanemate sünniriigi kriteeriumite alusel. Kolmandaks soovib töö rõhutada, et selleks, et poliitikakujundajad ei teeks monitoorimise tulemuste põhjal liiga üldistavaid ja kaugeleulatuvaid järeldusi lõimumise seisust, peaks lõimumise monitoorimisega kaasnema alati analüüs, mis seletab riikidevahelisi erinevusi ja sarnasusi ning annab hinnangu, millest riikide lõimumisprotsesside tulemused võivad olla tingitud.