Tallinna Ülikooli katkestajate uuring

Abstract

Kiirelt muutuv üleilmne majanduslik, tehnoloogiline aga ka sotsiaalne keskkond (sh elanikkonna vananemine) tekitab vajaduse kutse- või erialateadmiste ja oskustega inimeste järele, kes on valmis pidevaks enesetäiendamiseks. Euroopa riikide võrdluses paistab Eesti silma positiivselt: 25–64-aastaste hulgas on 2014. aastal kolmanda astme hariduse omandanuid pea 40%, samas kui Euroopa Liidu vastav keskmine näitaja on 29,3%. Siiski katkestab Eestis ligi viiendik ülikooli astunutest oma õpingud enne lõpetamist (aastatel 2006–2014 oli katkestajate määr 14–20%). Käesolevat uuringut läbi viies ei käsitlenud me õpingute katkestamist pelgalt probleemina, kuna teataval määral ongi endale sobiva haridustee leidmine keeruline ja võib sisaldada katkestusi, mis aga ei pruugi olla lõplikud. Nii on ka varemalt leitud, et paljud Eestis õpingud katkestanud soovivad neid hiljem jätkata (Kukk, 2009). Samas on raske öelda, milline õpingute katkestamiste määr on n-ö normaalne ja säästmaks nii õppijate kui ka haridussüsteemi aja ja raha ressursse, on pingutused õpingute katkestamiste vähendamiseks vajalikud. Tallinna Ülikooli katkestajate uuringu eesmärgiks on välja selgitada, millised on õpingute katkestamise põhjused, kuidas näevad asjaosalised õpingute katkestamise protsessi ja kas ning milliseid lahendusi katkestamiste vähendamiseks välja pakuvad. Samuti palusime uuritavatel eristada katkestajate tüüpe Tallinna Ülikoolis.