Varjupaigataotlejate ligipääs tööturule: Suurbritannia, Saksamaa, Eesti, Soome ja Rootsi näitel

Abstract

Varjupaigapoliitika on valdkond, millega on seotud kõik riigid. Euroopa Liidu liikmesriigiks astumisega võetakse endale ühtlasi ka kohustus kohandada oma riigi seadused liidu omadega. Euroopa Liidu direktiiviga on paika pandud varjupaigataotlejate minimaalsed vastuvõtutingimused. Siiski on riikidel võimalik ettekirjutisi oma seadustega kohaldada ning rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste vastuvõtmiseks direktiivist leebemad meetmed määrata. Üheks direktiiviga kindlaks määratletud aspektiks on varjupaigataotlejatele tööõiguse andmine otsuse menetluse ajal. Ooteperioodi pikkus varieerub Euroopa Liidu 28 liikmesriigi vahel kohe töölelubamisest kuni ühe aastani. Selle magistritöö eesmärk on vaadelda põhjuseid, mis on mõjutanud riikide hoiakuid varjupaigapoliitiliste otsuste suhtes, täpsemalt rahvusvahelise kaitse taotlejatele tööõiguse andmise osas. Juhtumriikide võrdleva analüüsi tulemusena leitakse seletus küsimusele, kuidas ja miks erinevad riigid üksteisest rahvusvahelise kaitse taotlejatele tööõiguse andmise poolest. Euroopa Liidu liikmesriigid on tööturule pääsemise ooteaja alusel jagatud kahte suuremasse gruppi. Pika ooteajaga riike esindavad Suurbritannia, Saksamaa ja Eesti ning lühikese ooteajaga riikidest vaadeldakse Soomet ja Rootsit. Töö lõpuks jõutakse järelduseni, et mida enam soovivad riigid varjupaigataotlejaid eemal hoida, seda pikem on tööturule pääsemise ooteaeg.