“Klaperjaht, mis ei lõpe kunagi?” Meedia roll poliitiku avaliku tegevuse kujundajana poliitiliste skandaalide näitel

Abstract

Käesoleva magistritöö on autori jätk Eesti poliitilise kultuuri analüüsimiseks läbi poliitiliste skandaalide. Oma varasemas bakalaureusetöös käsitles autor poliitilise skandaali anatoomiat ning meedia ja poliitikute suhteid poliitilises skandaalis. Käesolevas töös võeti analüüsimiseks kaks viimase kahe aasta jooksul avalikus tulnud poliitilist skandaali ning analüüsiti meedia rolli poliitiku avaliku tegevuse kujundajana poliitilises skandaalis, seades küsimuseks Siim Kallase väite “Klaperjaht, mis ei lõpe kunagi?” Töö esimeses osas keskenduti poliitilist skandaali mujal maailmas analüüsinud teoreetikutele nagu John B Thompson, Ari Adut, Robert Ekström, TorErik Johansson, Robert Entman, Sigurd Allern, Ester Pollack ja teistele. See peatükk andis ülevaate, miks on meedia vahendusel saanud skandaalid ühiskonnas olulisemaks, milliseid erinevaid poliitilisi skandaale esineb ja millise mudel järgi skandaale varem uuritud on. Seda mudelit on töö autor täiendanud varasemas bakalaureusetöös. Teises osas tutvustati käesoleva töö uurimisküsimusi ning neile vastamiseks valitud uurimismaterjale. Kusjuures empiiriline osa otsustati jagada kaheks: meediatekstide analüüs ja intervjuude analüüs. Käesoleva töö kaheks analüüsitavaks skandaaliks valiti Siim Kallase skandaal, kus ta loobus ajakirjanduses avaldatud materjalide pärast peaministriks pürgimast ja Jürgen Ligi sõnaskandaal, mis sai alguse Facebookist ja toimus Jevgeni Ossinovskiga, mille tulemusel Jürgen Ligi pani maha rahandusministri ameti. Magistritöö kolmas peatükk analüüsis kvantitatiivse ja kvalitatiivse sisuanalüüsi meetodiga meediatekste ja tõi välja sealt olulisemad pöördekohad skandaalis ning joonistas mõlema analüüsitava skandaali skeemi. Peamine järeldus on, et nende skandaalide meediatekstide hulk kasvas kahel hetkel skandaali puhkedes ja kulmintasioonis ehk poliitiku teate järel, et ta loobub. Poliitiliste skandaalide mudeleid vaadates on näha, et mõlemas skandaalis hakkasid poliitikud eitama või õigustama, mille järel ajakirjandus hoidis survet ehk tähelepanu neil edasi. Nähtub, et mõlemad analüüsitavad skandaalid sobituvad Thompsoni poliitilise skandaali mudelisse, kus eitamine või õigustus saab teise astme üleastumiseks, mille järel surve poliitikule kasvab ja sunnib teda lõpuks positsioonist taanduma. Neljandas peatükis analüüsis töö autor nelja intervjuud, mis käesoleva töö jaoks läbi viidi. Semistruktureeritud intervjuud tehti poliitikute Siim Kallase ja Jürgen Ligiga ning ajakirjanikest Holger Roonemaa ja Aivar Reinapiga. Kvalitatiivsest analüüsist tuleneb, et meedia mõju paneb poliitiku poliitilises skandaalis tagasi astuma. Poliitikud tundsid, et neile skandaaliga tekkinud surve meedias oli ülekohtune ja seega näevad nad ennast kui ohvrit. On märkimisväärne, et poliitikud näevad ajakirjandust kui kiskjat, kes tahab saada kätte saaklooma ja tuleb välja, et ajakirjandus osaliselt ka ise saab sellest aru, tunnistades, et neil on poliitilises skandaalis teada tõde ja kui poliitik ei käitu nende ootuste kohaselt, siis jätkatakse survestamist. Kuivõrd poliitikud tunnevad seejuures, et neile antakse küll sõna, aga nende selgitusi ei kuulata, siis tekib dissonants ajakirjanike ja poliitikute soovide ja raamide vahel. See viibki lõpuks selleni, et poliitikud taanduvad. Viimases, diskussiooni osas arutles töö autor ajakirjanduse ja poliitikute suhete üle, mis on skandaalis vastuolulised ja viib kahe analüüsitud skandaali puhul tõdemuseni, et klaperjaht meedias ei lõpe enne kui poliitik astub tagasi. Seega, meedia kujundab poliitilises skandaalis poliitiku avalikku tegevust ja paneb ta käituma vastavalt enda ootustele. Hoolimata sellest, kas meedia roll konkreetses skandaalis on platvormi pakkumine või jõuline teema arendamine omab ajakirjandus justkui tõde ning selleni tahetakse skandaali vahendades jõuda. Seejuures pettuvad poliitikud, sest neist saavad ajakirjanduse ohvrid.