Adaptatsioonid eesti lavakirjanduses Oskar Lutsu „Kevade” näitel

Abstract

Magistritöös uuritakse proosakirjanduse draama-adaptatsioone intertekstuaalsuse käsitluste ja adaptatsiooniteooria võtmes. Esimene peatükk annab ülevaate intertekstuaalsuse teooriast, teises peatükis kirjeldatakse adaptatsioonide arengulugu eesti lavakirjanduses ja kolmandas peatükis luuakse Oskar Lutsu jutustuse "Kevade" adaptatsioonide põhjal adaptatsioonide tüpoloogia, mille aluseks on alusteksti ja adaptatsiooni omavaheline suhe. Lähemalt vaadeldakse intertekstuaalsuse ilminguid neljas „Kevade” ainetel kirjutatud näidendis – Madis Kõivu „Tali” (1995), Mati Undi „Täna õhta viskame lutsu” (1998), Toomas Suumani „Nõiutud klass” (2011) ja Urmas Lennuki „Paunvere poiste igavene kevade” (2018), eri liiki adaptatsioonide alusteksti materjali ümbervormimise analüüs lähtub „Kevade” II osa XV–XVI peatüki ehk Tootsi ja Kiire saunaepisoodi kujutamisest erinevates adaptatsioonides.