2. Kaitsmiseks esitatud doktoritööd. Pre-Theses only

Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/38

Vaata ka

Doktoritööd edastab TÜ Kirjastus vastavalt ülikoolisisesele korrale.
Autoril palume hoolikalt jälgida autoriõiguslikke aspekte ja edastada õigeaegselt informatsioon väitekirja nende osade kohta, mille avaldamiseks õigused puuduvad (ilmunud artiklid, graafilised materjalid etc)

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Eesti sõjameeste motivatsioon rahvaväes ja Punaarmee Eesti rahvuslikes väeosades 1918–1920
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2024-12-18) Kikkas, Toivo; Rahi-Tamm, Aigi, juhendaja; Pajur, Ago, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Kõigil, kes on lugenud või kuulnud midagi Vabadussõjast, on ettekujutus eestlaste võitlusest, mida peeti sooviga iseseisvuda nii vene kui ka saksa mõju alt. Laialt on levinud väljend „Vabadussõja vaim“ ja kuigi selle sõnapaari taga peituvat võib mõista kui eestlaste hulgas valitsenud seninägematut ühtsust ja patriotismipuhangut, on võitluses osalenute motiivid pälvinud seni vähest tähelepanu. Seadsin enda doktoritöös eesmärgiks pakkuda täiendavaid tõlgendusi sõjameeste motiividele ja neid mõjutanud teguritele, kõrvutades selleks Punaarmees teeninud eestlasi rahvaväelastega. Keskendusin institutsionaalsetele, grupipõhistele ja individuaalsetele motiividele. Vabadussõjale eelnenud Esimeses maailmasõjas rakendas Vene impeerium laialdaselt poliitilist kontrolli, kombineerides selleks sõjatsensuuri ja järelevalve võimalusi. Samuti üritati kujundada sõjameeste motivatsiooni propaganda ja karistuspoliitika abil. Soovisin töös teada seda, kuidas muutusid nimetatud tegurid aastatel 1918–1920 sõjameeste suhtes nii Nõukogude Venemaa Punaarmees kui ka Eesti rahvaväes. Jõudsin järeldusele, et võimalused sõjameeste motivatsiooni läbi institutsionaalsete motiivide mõjutada või kujundada olid sõjaaja oludes piiratud. Eestis karistuspoliitikat elluviinud välikohtute tegevust uurides selgus, et riigipoolne sund polnud sõjameeste sõdima motiveerimisel peamine mõjur. Sõjameeste motivatsioonis rahvaväe või Punaarmeega liitumisel ja võitluses osalemisel etendas otsustavat osa arusaamine võitluse eesmärkidest, mis väljendus selgemini individuaalsetes ja grupipõhistes motiivides. Rahvaväe ligi 75 000 võitlejat motiveeris rahvuslus, võitlus kodupinna eest ja lootus maaküsimuse lahendamisest, aga samuti kodumaa kaitsmine sooviga enamlastele kätte maksta. Kooliõpilastest võitlejate ja vabatahtlike üksuste näidete varal motiveerisid neid samuti suhtlusvõrgustikud, mille näol oli tegemist laiaulatusliku nähtusega. Demotiveerivana mõjus majanduslik viletsus. Punaarmee ridades võidelnud kuni 10 000 eestlast motiveeris peamiselt enamlus. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi enamus eesti mehi olid rahvaväe mobilisatsiooni tõttu sundolukorras, innustas neid omakeelne ja -meelne armee, mille ridades võideldes ei kandnud eesti sõjamehed suuri kaotusi elavjõus ning kus leidus arvukalt vabatahtlikke.
Традиции и инновации в русской поэзии второй половины 1830-х гг.: количественное исследование
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2024-12-12) Мартыненко, Антонина; Лейбов, Роман, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Digitaalsed humanitaarteadused, kaasaegne teadusvaldkond, kus arvutid abistavad humanitaarteaduslikke uuringuid, tõotasid kunagi kirjandusteaduses revolutsiooni. Raamatute digiteerimine ja nende analüüsimine masinlike meetoditega pidid võimaldama tuhandete sõnatekstide lugemist mõne minutiga. Kuid kas arvutid tõesti aitavad analüüsida kirjandustekste ja kas juurdepääs tohutule Raamatukogule mõjutab kirjandusloo ümbermõtestamist? Käesolevas doktoritöös käsitletakse neid küsimusi, keskendudes vene luule ajaloo üsna lühikesele väheuuritud perioodile: 1835–1840.aastad, mida peetakse vene kirjanduse „kuldajastu“ lõpuks. Teadlaste hinnangud 1830. aastate luule kohta on erinevad: mõned kirjeldavad neid luuletusi kui varasemate eeskujulike tekstide kohmakaid koopiaid, teised aga kujutavad 1830. aastate luuletajaid kui oskamatuid, kuid sihikindlaid uuendajaid, kes hävitasid „klassikalise“ luulestiili. Selle materjali uuesti läbivaatamiseks koguti suur ning mahukas korpus, mis hõlmas 4797 luuletust ja mis avaldati trükis 1835–1840. aastatel. Need andmed võimaldasid uurida, millised muutused toimusid selle aja luulekeeles värsi formaalsel (mõõdetaval) tasandil: näiteks sõnade kasutamise või riimiklauslite tasandil. Uuring näitas, et uuenduslikkuse ja traditsiooni säilitamise tendentsid eksisteerivad luules kõrvuti. Ühest küljest ei sarnane 1830. aastate luuletused varasemalt loodud tekstidega: algoritmid eristavad neid kergesti sõnakasutuse, värsimõõtude ning riimide muutuste järgi. Teisisõnu, 1835-1840. aastate luuletused ei ole lihtsad ja igavad imitatsioonid. Samas aga on mõned luulekeele aspektid konservatiivsed, mis ilmneb näiteks žanrite ja meetrumite kasutamise traditsioonis. Seega võime järeldada, et tõde peitub kusagil keskel: 1830. aastate luuletajad ei jäljendanud pimesi minevikku, kuid ei hävitanud ka täielikult kuldajastu pärandit. Samamoodi ei vii suured tekstikorpused ja arvutimeetodid kohese revolutsioonini, kuid need annavad tugeva aluse statistiliselt usaldusväärseteks uuringuteks humanitaarteaduste vallas.

Sirvi

Sirvi 2. Kaitsmiseks esitatud doktoritööd. Pre-Theses only Autor "Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond" järgi