2. Kaitsmiseks esitatud väitekirjad – Pre-Theses only

Permanent URI for this collectionhttps://hdl.handle.net/10062/38

Vaata ka

Doktoritööd edastab TÜ Kirjastus vastavalt ülikoolisisesele korrale.
Autoril palume hoolikalt jälgida autoriõiguslikke aspekte ja edastada õigeaegselt informatsioon väitekirja nende osade kohta, mille avaldamiseks õigused puuduvad (ilmunud artiklid, graafilised materjalid etc)

Browse

Now showing 1 - 9 of 9

Relationship between body composition and muscle strength, and adaptation to constant intensity cycling exercise under laboratory conditions in male road cyclists
(2024-10-15) Lepasalu, Laura; Pääsuke, Mati, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Jalgrattasport on vastupidavusala, kus treening- ja võistluskoormused on seotud väsimuse tekkega, sealjuures on jalgratturitel oluline ennetada pikaajalisest väsitavast koormustest tingitud ülekoormusvigastusi. Enamik jalgratturitel teostatud uuringuid käsitlevad treening- ja võistluskoormustega kohanemist seoses muutustega südame- ja vereringesüsteemis või ainevahetuses. Vähem on andmeid keha koostise ja luutiheduse ning närvi-lihassüsteemi muutuste kohta professionaalsetel jalgratturitel. Käesolevas doktoritöös käsitleti kahte probleemi seoses jalgratturitega. Esiteks selgitati pikaajalise treeningu tulemusena tekkinud seosed keha koostise ja luutiheduse ning lihasjõu näitajate vahel Eesti parimatel meessoost maanteejalgratturitel. Teiseks selgitati, kuidas jalgratturid kohanevad ühekordse muutumatu koormusega jalgrattasõiduga laboratoorsetes tingimustes. Seejuures hinnati väsimuse teket selja- ja alajäsemete lihastes 30-min jalgrattasõidu tingimustes ning survejõudude jaotuvuse asümmeetriat isteasendis pärast koormuse lõppu. Selgus, et pikaajaliselt treeninud meesjalgratturitel on suurenenud seosed võrreldes mittetreenitutega kehamassi ja luutihedusega, mis näitab organismi pikaajalist kohanemist vastupidavustreeninguga. Sealjuures lihasjõu näitajad jalgratturitel keha koostise ja luutihedusega ei seostunud. Meesjalgratturitel ilmnes 30-minutilisel muutumatu koormusega jalgrattasõidul märkimisväärne seljalihaste väsimine, mis on seotud motoneuronite impulsseerimissageduse aeglustumisega seoses pidurduse tekkega seljaajus, kuid antud koormuse tingimustes alajäsemete lihastes muutusi ei esinenud. Ilmnes, et reie nelipealihase elektrostimulatsiooniga esile kutsutud kontraktsiooni näitajad taastusid pärast jalgrattasõitu kiiremini võrreldes tahtelise maksimaaljõuga, mis näitab perifeerse (lihas-) väsimuse olemasolu töötavates lihastes. Üheks oluliseks töö tulemuseks oli jalgratturitel nähtunud ebaühtlane survejõudude jaotuvus isteasendis istmikuluude piirkonnas 30-min jalgrattasõidu järgselt. Survejõudude jaotuvuse hindamine enne ja pärast pikaajalisi koormusi istuvas asendis on üheks võimaluseks ennetamaks ülekoormusprobleemide arenemist seljapiirkonnas.
Codes for distributed storage
(2024-10-15) Ke, Junming; Riet, Ago-Erik, juhendaja; Hollmann, Henk D.L., juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Allikatest nagu video, audio ja tekst genereeritakse suuri andmehulki, ja need hulgad endiselt aastast aastasse suurenevad, nii et nende talletamine nõuab andmete terviklikkust ja kättesaadavust garanteerivaid jätkusuutlikke andmetalletussüsteeme. Hajustalletussüsteemid (HTS-d) pakuvad madala hinnaga, töökindlat ja stabiilset lahendust. HTS talletab andmeid potentsiaalselt ebatöökindlates talletussõlmedes liiaga, mis garanteerib süsteemi töökindluse. Efektiivsed andmeuuenduse ja parandusmehhanismid on stabiilsuse hoidmiseks kriitilised, eriti sõlmede tõrgete korral. See dissertatsioon esiteks konstrueerib uuendusefektiivsed koodid, mis põhinevad lõplikel projektiivsetel tasanditel ja mis võimaldavad efektiivset lokaalset ja suure saadavusega parandust. Konstrueeritakse hõredad genereeriv- ja paarsuskontrollimaatriksid, mis võimaldavad ka efektiivseid ja paindlike sagedustega uuendusi. Samuti hinnatakse neid koode kasutava HTS-i jõudlust. Kaks talletuskoodide võtmesuurust on sõlmemahtuvus ja paranduse läbilaskevõime, mille omavahelist vastandlikkust kirjeldab lõiketõke. Enamus uurimusi keskendub täpsele parandusele, kus mittetöötava sõlme andmed taastatakse täpselt. Seevastu funktsionaalne parandus, mille korral ei taastata mittetöötava sõlme andmeid täpselt, seejuures siiski tagades andmete terviklikkust, võimaldab saavutada muul viisil mittesaavutatavaid punkte lõiketõkkel. Dissertatsioon konstrueerib uue optimaalse ja funktsionaalse parandusega koodi, mis põhineb vektorruumitükeldusel 9-mõõtmelises binaarses ruumis, ja millel on tugev seos projektiivse tasandiga $\PG(2,8)$. Sellel talletuskoodil on ka efektiivne parandusalgoritm, mida kirjeldatakse geomeetriliselt ja algebraliselt.
Teachers’ feelings of curriculum ownership: Estonian schoolteachers as curriculum developers and curriculum users
(2024-10-10) Viirpalu, Piret; Krull, Edgar, juhendaja; Mikser, Rain, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Uuringute tulemused on näidanud, et õppekavauuenduste edu või ebaõnnestumine sõltub suuresti õpetajate arusaamadest, ootustest ja omanikutundest nende uuenduste suhtes. Sellest tulenevalt on oluline, et õpetajad mõistaksid õppekavapoliitika muudatuste põhjuseid ja neis kajastuvad ideid ning omaksid nende suhtes omanikutunnet. Õpetajad kipuvad aga väljastpoolt algatatud uuendustele vastu seisma, kuna neil puudub omanikutunne planeeritavate uuenduste suhtes. Õpetajate õppekava omanikutunde suurendamiseks on õpetajaid kaasatud õppekavaga seotud otsuste tegemisse, neile on antud õppekavaarendaja ja õppekavapoliitika kujundaja staatus. Kuid ametlikult antud autonoomse õppekavaarendaja staatus ei taga tingimata, et õpetajad tegutsevad iseseisvalt või kogevad omanikutunnet õppekava suhtes. Neoliberaalsed standardiseerimispraktikad on osutunud oluliseks takistuseks õpetajate õppekavaga seotud omanikutunde kujunemisel. Riigieksamid ja rahvusvahelised võrdlusuuringud takistavad õpetajaid tegutsemast autonoomsete professionaalidena enda tõekspidamisi arvestava õppekava loomisel ja rakendamisel. Uurimist alustati küsimustiku loomisest ja selle piloteerimisest, et uurida Eesti õpetajate kogemusi õppekavade kasutamise ja arendamisega, nende ettevalmistust õppekavaarenduseks ning ootuseid parimatele õppekavalahendustele. Järgnenud Eesti üldhariduskoolide õpetajate esindusliku valimi uuringu tulemustest selgus, et õpetajate õppekavaideaalide ja nende praktiliste ootuste vahel on vastuolu. Õpetajad ootasid suurt vabadust õppekava üle otsustamisel, kuid samas eelistasid üsna üksikasjalikke õppekavajuhiseid. Õpetajate õppekavaga seotud omanikutunne peegeldus ka nende õppekava definitsioonides. Ligi pooled vastanutest määratlesid õppekava kui kohustuslikku ettekirjutavat dokumenti, mis piirab nende omanikutunnet. Suur osa õpetajatest ei tunne õppekava kasutajate, arendajate ja lahenduste väljapakkujatena omanikutunnet õppekava suhtes. Doktoritöös antakse soovitus muuta õppekavade väljatöötamise protsess personaalsemaks – õppekava ei tohiks olla väljastpoolt loodud dokument, õpetajad peavad tundma, et nad on õppekava arendamise protsessis esindatud ja et õppekava, mida nad kasutavad, on nende oma.
Mycorrhizal trait distribution and composition in plant communities under natural gradients
(2024-10-09) León Velandia, Daniela; Moora, Mari, juhendaja; Bueno González, Carlos Guillermo, juhendaja; Zobel, Martin, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Mükoriisa e seenjuur on sümbiootiline suhe taimejuurte ja seente vahel. Mükoriisa parandab toitainete kättesaadavust ning kaitseb patogeenide eest, aitab taluda herbivoore ja suurendab taimede taluvust erinevate keskkonnas toimivate stressitegurite suhtes. Taimede mükoriissed tunnused iseloomustavad seenjuure struktuuri ja talitlust. Doktoritöös käsitlesime kahte peamist mükoriisset tunnust – mükoriisa tüüpi ja mükoriisset staatust. Tüüpidest leidis käsitlemist arbuskulaarne mükoriisa (AM), ektomükoriisa (ECM) ja erikoidne mükoriisa (ERM). Mükoriisse staatuse osas käsitlesime kolme kategooriat –obligaatselt või fakultatiivselt mükoriissed taimed, mittemükoriissed taimed. Doktoritöös kirjeldasime taimede mükoriissete tunnuste mustrit Pürenee mäestiku ja Andide páramo taimekooslustes. Kui páramos püsis AM-i domineerimine kogu kõrgusgradiendi ulatuses, siis Püreneedes ilmnes AM-i osakaalu kerge langus koos absoluutkõrguse tõusuga, samas kui ECM taimed olid kõige ohtramad keskmistel kõrgustel. Andides oli ERM taimede osakaal suurim madalamatel kõrgustel. NM taimed olid mõlemas piirkonnas sagedasemad suurematel kõrgustel. Mõlemas mäestikus suurenes FM taimede osakaal kõrguse kasvades, OM taimede osakaal näitas vastupidist trendi. Uurisime ka seost mükoriissete tunnuste, ökosüsteemi produktiivsuse ja taimede elurikkuse vahel Eesti rohumaadel ning leidsime positiivse seose produktiivsuse ja AM taimede osakaalu vahel koosluses. Mõlemad parameetrid olid negatiivselt korreleeritud taimede mitmekesisusega. Meie uuring näitas, et mükoriissete tunnuste mustrid varieeruvad geograafiliselt ja ökoloogiliselt ning mükoriisne sümbioos mõjutab taimekoosluse koosseisu ja mitmekesisust mööda absoluutkõrguse ja mullaviljakuse gradiente. Teadmised taimede mükoriissete tunnuste jaotusest taimekooslustes on aga veel liiga vähesed, et teha suuremaid üldistusi.
Soviet and Russian approaches to democracy in international law
(2024-10-07) Poghosyan, Sevanna; Mälksoo, Lauri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Käesoleva väitekirja peamine eesmärk on analüüsida Nõukogude Liidu ja praegusaegse Venemaa käsitusi demokraatiast rahvusvahelises õiguses „demokraatiaõiguse“ (democratic entitlement) teesi valguses. Samuti vaadeldakse selles nende käsitusi enesemääramisõigusest, mida peetakse sisemiselt seotuks arusaamaga demokraatiast rahvusvahelises õiguses. Sissejuhatavas peatükis (kompendium) ja neljas artiklis käsitletakse uurimuse peamist küsimust: kas on välja kujunenud eriomane Venemaa käsitus demokraatiast rahvusvahelises õiguses? Aluseks võetud hüpoteesis eeldatakse, et Nõukogude Liidu ja praegusaegse Venemaa käsituste vahel on järjepidevus. Nõukogude Liidu käsitust uurides keskendutakse ametlikele seisukohtadele, eelkõige seoses 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooniga ja 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga. Tänapäeva Venemaa puhul analüüsitakse eelkõige aastatel 2000–2024 toimunud arenguid, käsitledes Venemaa ametlikku seisukohta selliste rahvusvahelise õiguse jaoks pöördeliste sündmuste suhtes nagu Krimmi annekteerimine 2014. aastal ja täiemahuline sõjaline sissetung Ukrainasse 2022. aastal. Üldiselt ilmneb järeldustest, et Venemaa käsitus demokraatiast rahvusvahelises õiguses on muutunud järjest sarnasemaks nõukogudeaegsele, sisaldades sellega võrreldes nii lahknevusi kui ka järjepidevust. Nende käsituste järjepidevust võib näha selles, kuidas neis praktilise kasu eesmärkide nimel vormiliselt rõhutatakse suveräänsuse ja mittesekkumise tähtsust rahvusvahelises õiguses (suurriikide puhul) ning seistakse vastu lääne liberaalse „demokraatiaõiguse“ teesile. Samas puudub neil ühine ideoloogiline ja järjepidev kontseptuaalne alus. Seega on väide Venemaa eriomase käsituse olemasolust demokraatia ja rahvusvahelise õiguse küsimuses osaliselt kinnitust leidnud. Kui arutleda selle üle, millist mõju Venemaa käsitus demokraatiaõigusest rahvusvahelises õiguses avaldab, on väljavaade liberaalse demokraatia pooldajate jaoks vastuoluline, sisaldades nii lootust kui ka muret. Sellest võib järeldada, et probleemidele vaatamata on lääne liberaalne paradigma jätkuvalt peamine raamistik, mis kujundab „demokraatiaõiguse“ arengut rahvusvahelises õiguses. Samas on endiselt ülekaalus esmajoones suveräänsust rõhutav liberaalsusele vastanduv käsitus; Francki visioon demokraatiast kui üldtunnustatud juriidilisest õigusest on täna sama kauge kui 1990. aastatel.
Comprehending decision-making in academic library leadership: a situational analysis
(2024-10-03) Lembinen, Liisi; Jaakson, Krista, juhendaja; Reino, Anne, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Doktoritöö „Otsustamise mõistmine akadeemiliste raamatukogude juhtimises: situatsioonianalüüs” edendab raamatukogunduse ja juhtimise valdkondadesse, lisades raamatukogude juhtide otsustamise uuringutesse situatsioonilise aspekti ning pakkudes sügavamat arusaama sellest, kuidas kontekst mõjutab juhtimisotsuseid. Uurimus käsitleb akadeemiliste raamatukogude juhtide otsustamist kolmes konkreetses situatsioonis: strateegiline pikaajaline otsustamine, innovatsiooniga seotud otsustamine ja kriisiolukordades otsustamine. Uurimus analüüsib varem käsitlemata Euroopa akadeemiliste raamatukogude tippjuhtide valimit ja annab põhjaliku ülevaate nende otsustuspraktikatest, täites lünga kirjanduses, kus Euroopa kontekst on alaesindatud. Varasemad uuringud on käsitlenud akadeemiliste raamatukogude otsustamise konkreetseid aspekte, kuid pole arvestanud situatsioonist tulenevaid tegureid terviklikult. Käesolev kvalitatiivset metoodikat kasutav uurimus täidab selle lünga, analüüsides, kuidas direktorid teevad erinevates olukordades otsuseid, ja tuvastades mustreid ning kohanemisstrateegiaid. Uuringu peamised leiud näitavad, et akadeemiliste raamatukogude direktorid kohandavad oma otsustamist sõltuvalt olukorrast: direktorid on strateegilistes olukordades konsulteerivad, innovatsiooni ajal koostööaltid ja kriisi ajal autoritaarsuse poole kalduvad. Käesolev uurimus kinnitab akadeemiliste raamatukogude keerukat iseloomu ja vajadust juhtimisstiilide järele, mis on kohandatud konkreetsele olukorrale. Selle uuringu tulemused lükkasid ümber teatud eeldused ja rõhutasid akadeemiliste raamatukogude direktorite otsuste tegemise paindlikkust. Euroopa akadeemiliste raamatukogude direktorid ei järgi rangelt ühte otsustamisstiili, vaid on kohanemisvõimelised ja muudavad oma lähenemisviisi vastavalt olukorrale.
Plant mycorrhizal type and status in the global flora
(2024-10-03) Meng, Yiming; Bueno González, Carlos Guillermo, juhendaja; Davison, John Alexander, juhendaja; Öpik, Maarja, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Antud doktoritöö eesmärk on paremini mõista taimede kooselulisi suhteid mükoriisaseentega. Enamus maailma taimeliike kasvavad kasulikus kooselus mullas elavate seentega, mis asustavad taimede juuri ja moodustavad mükoriisat (juur-seen kooselusid). Taimerühmadel on mükoriisaseentega funktsionaalselt erinevad suhted, mida saab jagada mükoriisatüüpideks: ektomükoriisa (paljudel puudel, sh koos söödavate seentega), arbuskulaarne mükoriisa (enamusel rohttaimedel, sh toidutaimed), orhidoidne mükoriisa (käpalistel). Lisaks, mükoriisne kooselu võib esineda taimeliigil alati, mõnikord või mitte kunagi, mille järgi saab eristada taimede mükoriisset staatust. Mükoriisne kooselu on taimede kasvuks ja ökosüsteemide toimimiseks paratamatult vajalik, ometi on alla 5% maailma taimeliikidest teada mükoriisatüüp ja mükoriisne staatus. Doktoritöös leidsin, et üle maailma selgitab taimede mükoriisatüübi väljendumist peamiselt taime evolutsiooniline ajalugu ja mükoriisset staatust praegused keskkonnatingimused. Lõuna-Ameerika Andides leidsin, et taimede mükoriisatüübi ja mükoriisse staatuse jaotus kõrgusgradiendil erines põhjapoolkeral täheldatud mustritest, mis võib peegeldada piirkondade erinevaid ökoloogilisi tingimusi. Globaalselt leidsin, et varem uurimata taimeliikide mükoriisatüübi ja mükoriisse staatuse ennustamist parandab ennustusmudelites teave taimede evolutsioonilise ajaloo, kasvukeskkonna ja taimetunnuste kohta. Seente vaatenurgast lähtudes selgus, et alati mükoriisat moodustavad taimeliigid olid seenpartnerite osas vähem valivad kui need, mis mõnikord moodustavad mükoriisat. Järelikult on sellistel taimedel suurem võime seenpartnereid valida. Olemasolevaid andmeid kombineerides näitasin ka, et seenekoosluste elurikkus erineb taimekooslustes, mis erinevad mükoriisselt staatuselt. Kokkuvõtteks, taimede evolutsiooniline ajalugu ja ökoloogilised omadused aitavad ennustada ja tõlgendada mükoriisset kooselu ja see on ökosüsteemide majandamise ja kaitse aluseks.
Evolution, species delimitation and diversity in myxomycetes: Arcyria and allied genera
(2024-10-03) Yatsiuk, Iryna; Kõljalg, Urmas, juhendaja; Dmytro, Leontyev, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Limakud mängivad ökosüsteemides olulist rolli, kuid jäävad sageli märkamatuks. Nad pole ei taimed, loomad ega seened, vaid ainulaadsed organismid keerulise elutsükliga. Limakud alustavad oma elu amööbidena mullas, kõdupuidus ja metsavarises, kus nad toituvad bakteritest ja muudest mikroorganismidest ning on ise väikeste loomade toiduks. Seejärel koonduvad amööbid nähtavateks limasteks struktuurideks – plasmoodiumideks, ja muunduvad lõpuks eoseid kandvateks viljakehadeks. Selle töö eesmärk on täita lüngad nende evolutsiooni ja elurikkuse mõistmisel ning liikide piiritlemisel, keskendudes peamiselt sugukonnale Arcyriaceae. Kasutades nii morfoloogilisi kui multigeen-fülogeneetilist analüüsi, uuriti 33 Arcyria liike kogu maailmast. Kinnitati, et Arcyria on polüfüleetiline, koosnedes kahest eraldi klaadist. Enamik tunnuseid, mida Arcyriaceae taksonite piiritlemiseks kasutati, esines homoplaasiat või sünplesiomorfismi. Siiski, eoste värvus oli rohkem kooskõlas fülogeneesiga ja aitas piiritleda perekondi ja sugukondi. Selle tulemusena täiendati sugukonda Arcyriaceae, loodi uus sugukond Hemitrichiaceae, kirjeldati uus perekond Spiromyxa ja taaselustati perekond Heterotrichia. Enamik uuritud liike osutus liigikompleksideks, para- või polüfüleetilisteks üksusteks. Uurisime ka DNA triipkoodi kasutamist liikide piiritlemiseks. Üldiselt võimaldas triipkood eristada morfoloogiliste tunnuste põhjal kirjeldatud liike (DNA järjestuste liigisisesed erinevused olid väiksemad kui erinevate liikide vahel). Siiski oli erandeid, nagu krüptilised liigid, mis näevad välja sarnased, kuid on geneetiliselt erinevad, ja liigid, mis näevad välja erinevad, kuid millel on sarnane DNA. Isegi perekonna tasandil ei olnud ühtset sarnasuse läviväärtust, mis täiuslikult eraldaks järjestused liikideks. Selle doktoritöö teine osa võtab kokku meie jõupingutused limakute elurikkuse esmaste andmete kogumisel ja avaldamisel, järgides FAIR (leitav, ligipääsetav, koostalitlusvõimeline, korduvkasutatav) põhimõtteid.
The evolutionary history of complex traits: implications of archaic admixture
(2024-09-26) Yermakovich, Danat; Dannemann, Michael, juhendaja; Eriksson, Jon Anders, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Aafrikas arenenud anatoomiliselt kaasaegsed inimesed (AKI) eksisteerisid koos teiste arhailiste inimrühmadega, keda teatakse Neandertali ja Denissi inimestena. Erinevad elupaigad oma ainulaadsete keskkonnast tingitud väljakutsetega, millega need kolm inimrühma enam kui 200 000 aasta jooksul kokku puutusid, põhjustasid tõenäoliselt ainulaadsed kohastumusmustrid. Kui AKI-d umbes 60 000 aastat tagasi Aafrikast välja rändasid ja kogu kogu maailma asustasid, kohtusid nad Euraasia eri osades nii Neandertali kui ka Denissi inimestega ning segunesid nendega. Nende minevikus toimunud segunemiste tulemusena sisaldavad praeguste mitte-aafriklaste genoomid endiselt ~2% neandertallaste DNA-d ja okeaanlaste genoomid sisaldavad lisaks 2–5% denislaste DNA-d. Arhaililiste inimeste geenivariantide uurimine on paljastanud olulisi seoseid erinevate tunnustega, mis on seotud immunoloogia, käitumise, naha ja juuste omadustega ning erinevate keskkonnast tulenevate kohastumistega Meie arusaam arhailiste geenivariantide funktsionaalsest rollist tänapäeva inimestes on siiski piiratud, peamiselt geneetiliselt mitmekesiste populatsioonide genoomsete ja fenotüüpsete andmekogumite kättesaadavuse tõttu. See lõputöö kasutab ära kasvavaid funktsionaalseid ja genoomseid andmekogusid, et täiendada meie teadmisi Neandertali ja Denissi inimeste introgresseerunud DNA fenotüüpse, regulatoorse ja evolutsioonilise mõju kohta tänapäeva inimestele. Esimene uuring keskendus introgresseerunud neandertallaste DNA mõjule tänapäeva inimeste haigustele ja mitte-haiguslikelefenotüüpidele. Teises teadustöös uurisime neandertallaste DNA rolli kaugelt toimivas regulatsioonis tänapäeva inimestel. Kolmandas uuringus kirjeldasime arhailise introgresseerunud DNA võimalikku mõju kohastumisele kahes Paapua Uus-Guinea mägismaa ja madaliku populatsioonis. Kõik kolm uuringut täiendasid meie teadmisi neandertallaste ja denislaste DNA evolutsioonilistest ja funktsionaalsetest rollidest tänapäeva inimestes. Need leiud aitavad meil paremini mõista arhailiste geenivariantide panust, rikastades meie teadmisi kahe väljasurnud inimrühma kohta.

Browse

Recent Submissions