Browsing by Author "Eilat, Taavi"

Now showing 1 - 2 of 2

Ajakirjanduse ja poliitika roll ning suhted poliitilises skandaalis Silvergate’i näitel
(Tartu Ülikool, 2013) Eilat, Taavi; Lauristin, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida, millised olid ajakirjanduse ja poliitika suhted ning rollid Silvergate’i poliitilise skandaali jooksul ja kuidas mõjutas avaliku arvamuse vastastikune tegevus skandaali kulgu. Töö empiiriline osa viidi läbi kahes peatükis ja selleks kasutati kombineeritud uurimismeetodeid. Meediatekstide analüüsiks kasutati nii kvalitatiivset kui kvantitatiivset kontentanalüüsi. Ühtekokku analüüsiti 406 meediateksti, mille seas oli nii ajaleheartikleid kui ka telesaateid. Kvalitatiivse kontentanalüüsi abil konstrueeriti skandaali aegjoon, kuhu märgiti välja skandaali olulisemad sõlmpunktid reaalsete sündmuste teljel ja meediasündmuste teljel. Lisaks koostati lähtuvalt Thompsoni (2000) skandaali mudelist Silvegate’i kulgemise skeem. Kvalitatiivse tekstianalüüsi abil konstrueeriti töös ka kõneainete graafik, mis määratles antud poliitilise skandaali peamised teemad ja nende kulgemise ajas. Kvantitatiivse kontentanalüüsiga uuriti, kes meediatekstides hinnanguid andsid ja kuidas hinnangud ajas muutusid. Teise empiirilise osa jaoks viis töö autor läbi kuus semistrutureeritud intervjuud osapooltega. Intervjuud tehti arvamusartikliga skandaali algatanud Silver Meikariga ja Reformierakonna esindaja ning skandaali ajal justiitsministri ametit pidanud Kristen Michaliga. Veel tehti intervjuud ajakirjanduse esindajatega. Intervjueerituiks olid peatoimetajad Anvar Samost ja Urmo Soonvald ning ajakirjanikud Mikk Salu ja Kärt Anvelt. Intervjuudele tehti kvalitatiivne sisuanalüüs. Töö teoreetiline alus tugineb mitmel poliitilist skandaali uurinud teoreetikul, kellest olulisemaks võib pidada John B. Thompsoni (2000) skandaali teooriat, mille kohaselt on poliitilise skandaali puhul tegemist meedia poolt vahendatud skandaaliga. Vahendatud skandaali kujunemiseks on oluline rõhk ka kõneaine kujunemisel ja raamide määramisel skandaalis, mida ka teoreetilises peatükis käsitleti. Ajakirjanduses ilmunud sündmuste analüüsimiseks kasutati töös ka Treufeldti (1996) meediasündmuste ja reaalsündmuste jaotust ning suhete analüüsimiseks Bourdieu (2000) väljateooriat. Meediatekstide analüüsist selgus, et vaadeldud Silvegate’i skandaal osutus mitmetahulisemaks kui teoreetikute pakutud skandaali mudelid. Skandaal koosnes kahest üksteisele järgnevast skandaalist, mille puhul teise skandaali eksimus leidis aset esimese skandaali ajal. Skandaali kõneained kujunesid üksikult üldisemale, muutudes konkreetseid poliitikuid käsitlevatest erakonda puudutavateks. Skandaali püsides arenes teema aga veel laiemale pinnale, ning selle sees hakati kõneainena rääkima poliitilisest kultuurist. Meediatekstide hinnangute analüüsist nähtub, et poliitikute tegevusele andsid tugevaid negatiivseid hinnanguid ajakirjanikud ja hinnangute ajaline kulg oli sarnane kogu skandaali teemade kõneainete muutusega. Negatiivsete hinnangute andmine tõi vastupidiselt ootusele kaasa Reformierakonna toetuse kasvu esimestel kuudel. Skandaali püsimine ka pärast suve tõi kaasa laiema avaliku reaktsiooni ja reiting erakonna toetuseks langes märgatavalt. Intervjuudest nähtub, et ajakirjanikud võtavad poliitilises skandaalis endale üha suuremat rolli, distantseerudes klassikalisest vahendaja positsioonist. Ajakirjandus loob arvamusplatsi ja hakkab seal sees ise aktiivselt skandaali kujundama. Poliitikud seevastu püüavad olla selgitaja rollis, kuid konstrueerivad endale pärast skandaali ohvri rolli, milles püütakse näidata ennast skandaali tagajärjel kannatavana. Poliitilise skandaali mõju erakonna usaldusväärsusele on olemas, kuid on raske määratleda, kas tegemist on negatiivse või positiivsega. Skandaali roll ühiskonnas on poliitilist kultuuri puhastav juhul kui see tugineb õigetel alustel. Seega näitab empiiriline analüüs, et poliitilises skandaalis mängib kõige suuremat rolli ajakirjandus ja meediaväljal toimuva skandaali jooksul tuleb poliitikutel suhestuda just meediaga.
“Klaperjaht, mis ei lõpe kunagi?” Meedia roll poliitiku avaliku tegevuse kujundajana poliitiliste skandaalide näitel
(Tartu Ülikool, 2016) Eilat, Taavi; Lauristin, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Käesoleva magistritöö on autori jätk Eesti poliitilise kultuuri analüüsimiseks läbi poliitiliste skandaalide. Oma varasemas bakalaureusetöös käsitles autor poliitilise skandaali anatoomiat ning meedia ja poliitikute suhteid poliitilises skandaalis. Käesolevas töös võeti analüüsimiseks kaks viimase kahe aasta jooksul avalikus tulnud poliitilist skandaali ning analüüsiti meedia rolli poliitiku avaliku tegevuse kujundajana poliitilises skandaalis, seades küsimuseks Siim Kallase väite “Klaperjaht, mis ei lõpe kunagi?” Töö esimeses osas keskenduti poliitilist skandaali mujal maailmas analüüsinud teoreetikutele nagu John B Thompson, Ari Adut, Robert Ekström, TorErik Johansson, Robert Entman, Sigurd Allern, Ester Pollack ja teistele. See peatükk andis ülevaate, miks on meedia vahendusel saanud skandaalid ühiskonnas olulisemaks, milliseid erinevaid poliitilisi skandaale esineb ja millise mudel järgi skandaale varem uuritud on. Seda mudelit on töö autor täiendanud varasemas bakalaureusetöös. Teises osas tutvustati käesoleva töö uurimisküsimusi ning neile vastamiseks valitud uurimismaterjale. Kusjuures empiiriline osa otsustati jagada kaheks: meediatekstide analüüs ja intervjuude analüüs. Käesoleva töö kaheks analüüsitavaks skandaaliks valiti Siim Kallase skandaal, kus ta loobus ajakirjanduses avaldatud materjalide pärast peaministriks pürgimast ja Jürgen Ligi sõnaskandaal, mis sai alguse Facebookist ja toimus Jevgeni Ossinovskiga, mille tulemusel Jürgen Ligi pani maha rahandusministri ameti. Magistritöö kolmas peatükk analüüsis kvantitatiivse ja kvalitatiivse sisuanalüüsi meetodiga meediatekste ja tõi välja sealt olulisemad pöördekohad skandaalis ning joonistas mõlema analüüsitava skandaali skeemi. Peamine järeldus on, et nende skandaalide meediatekstide hulk kasvas kahel hetkel skandaali puhkedes ja kulmintasioonis ehk poliitiku teate järel, et ta loobub. Poliitiliste skandaalide mudeleid vaadates on näha, et mõlemas skandaalis hakkasid poliitikud eitama või õigustama, mille järel ajakirjandus hoidis survet ehk tähelepanu neil edasi. Nähtub, et mõlemad analüüsitavad skandaalid sobituvad Thompsoni poliitilise skandaali mudelisse, kus eitamine või õigustus saab teise astme üleastumiseks, mille järel surve poliitikule kasvab ja sunnib teda lõpuks positsioonist taanduma. Neljandas peatükis analüüsis töö autor nelja intervjuud, mis käesoleva töö jaoks läbi viidi. Semistruktureeritud intervjuud tehti poliitikute Siim Kallase ja Jürgen Ligiga ning ajakirjanikest Holger Roonemaa ja Aivar Reinapiga. Kvalitatiivsest analüüsist tuleneb, et meedia mõju paneb poliitiku poliitilises skandaalis tagasi astuma. Poliitikud tundsid, et neile skandaaliga tekkinud surve meedias oli ülekohtune ja seega näevad nad ennast kui ohvrit. On märkimisväärne, et poliitikud näevad ajakirjandust kui kiskjat, kes tahab saada kätte saaklooma ja tuleb välja, et ajakirjandus osaliselt ka ise saab sellest aru, tunnistades, et neil on poliitilises skandaalis teada tõde ja kui poliitik ei käitu nende ootuste kohaselt, siis jätkatakse survestamist. Kuivõrd poliitikud tunnevad seejuures, et neile antakse küll sõna, aga nende selgitusi ei kuulata, siis tekib dissonants ajakirjanike ja poliitikute soovide ja raamide vahel. See viibki lõpuks selleni, et poliitikud taanduvad. Viimases, diskussiooni osas arutles töö autor ajakirjanduse ja poliitikute suhete üle, mis on skandaalis vastuolulised ja viib kahe analüüsitud skandaali puhul tõdemuseni, et klaperjaht meedias ei lõpe enne kui poliitik astub tagasi. Seega, meedia kujundab poliitilises skandaalis poliitiku avalikku tegevust ja paneb ta käituma vastavalt enda ootustele. Hoolimata sellest, kas meedia roll konkreetses skandaalis on platvormi pakkumine või jõuline teema arendamine omab ajakirjandus justkui tõde ning selleni tahetakse skandaali vahendades jõuda. Seejuures pettuvad poliitikud, sest neist saavad ajakirjanduse ohvrid.