Sirvi Autor "Kulmar, Tarmo, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 13 13

Druiidid muistse keldi ühiskonnas
(Tartu Ülikool, 1999) Teppan, Olavi; Kulmar, Tarmo, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
Eesti islamikogukonna dünaamika pärast taasiseseisvumist
(2019-02-25) Lepa, Ege; Kulmar, Tarmo, juhendaja; Ringvee, Ringo, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Väitekirjas „Eesti islamikogukonna dünaamika pärast taasiseseisvumist“ on arhiivimaterjalide, Eesti Islami Koguduse põhikirjade, 45 intervjuu ja aastatel 2015-2018 toimunud osalusvaatluste käigus kogutud andmete abil iseloomustatud ja analüüsitud taasiseseisvunud Eesti islamikogukonna dünaamikat, lähtudes kogukonna enda liikmete antud hinnangust, mille kohaselt selle dünaamika kujundavad suhted kogukonna peamiste gruppide – nn „tatarlaste“ (kelle all mõistetakse kogukonnasiseselt nii siia enne nõukogude okupatsiooni asunud eesti ühiskonna integreerunud nn põlistatarlasi kui nõukogude perioodil Eestisse suundunud tatari, aserbaidžaani, usbeki, kasahhi jt Nõukogude Liidu islamipiirkondade venekeelseid elanikke), „eestlaste“ (kelle all mõistetakse eestlastest konvertiite) ning „araablaste“ (kelle all mõistetakse nii väheseid siin aastakümneid elanud kui enamasti viimase kümne aasta jooksul Eestisse kas tööle, õppima või pagulasena kaitset otsima tulnuid) – vahel. Töö keskmes on nimetatud kolme grupi esindajate narratiivid endast usklikuna, nende käsitlus sellest, kas ja kuidas on võimalik Eestis islamit praktiseerida, ning 1989. aastal taastatud Eesti Islami Koguduse rollist siinsete moslemite elus. Nõukogude Liidu lagunemise ja taasiseseisvumise sündmuste keerises kahe maailmasõja vahel tegutsenud Narva ja Tallinna islami usuühenduste mantlipärijana taastatud Eesti Islami Kogudus on muutunud algselt tatarlastest koosnenud ja koguduse liikmete erakorterites reedesi ühispalvusi ning usupühasid tähistavast väikesest kogukonnast paljurahvuseliseks endise Nõukogude Liidu territooriumi islamiusulisi rahvaid esindavaks organisatsiooniks, mille kõrvale on tekkinud mitmeid teisi peamiselt Tallinnas Keevise tänaval asuva islami keskuse ümber koonduvaid organisatsioone. Konvertiitide ja uusimmigrantide lisandumine kogukonnale on kaasa toonud muutusi Eesti Islami Koguduse tegevuses ja juhtimises, „tatarlaste“, „eestlaste“ ja „araablaste“ narratiivid endast kui usklikust ning endast kui kogukonna liikmest ning muutustest mõlemal tasandil on unikaalsed isiklikul tasandil, kuid omavad ühisjooni grupina, näidates Eesti islamikogukonna arengut nende gruppide vastasmõju taustal.
Eesti mõisakalmistud
(Tartu Ülikool, 2013-10-04) Sirge, Ketlin; Kulmar, Tarmo, juhendaja; Pae, Taavi, juhendaja; Tartu Ülikool. Usuteaduskond
Eesti õigeusu piiskopkonna halduskorraldus ja vaimulikkond aastail 1945-1953
(2004) Sõtšov, Andrei; Altnurme, Riho, juhendaja; Kulmar, Tarmo, juhendaja
The God Asar/Asalluḫi in the early Mesopotamian pantheon
(2019-10-02) Johandi, Andreas; Kulmar, Tarmo, juhendaja; Espak, Peeter, juhendaja; Sazonov, Vladimir, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Väitekirja eesmärk on diakrooniliselt uurida muistse Mesopotaamia jumala Asari/Asalluḫi arengulugu Mesopotaamia ajaloo eri perioodidel alates tema esmamainimisest kirjalikes allikates u 2600–2500 e.m.a kuni u teise eelkristliku aastatuhande keskpaigani. Kuigi Asar/Asalluḫi ei kuulunud Mesopotaamia panteoni kõige tähtsamate jumalate hulka, oli ta lähedalt seotud mitme Mesopotaamia usundiloo sõlmküsimusega nagu loitsukirjandus ja n-ö „suurte jumalate“ (nt Enki/Ea, Marduk) evolutsioon. Doktoritöö peamine eesmärk on sumeri- ja akkadikeelste tekstiallikate analüüsi põhjal piiritleda jumalikke rolle, mida Asarile/Asalluḫile vaatluse all olevatel perioodidel omistati. Eesmärgi saavutamiseks tuli kokku koguda, süstematiseerida ning lahti mõtestada tekstilõigud, milles töös käsitletava jumala nimi esineb. Allikate analüüsi põhjal kokkuvõttes esitatud sünteesis on väidetud, et üks Asari/Asalluḫi peamisi tunnusjooni oli tema seotus vee kui raviva, rituaalselt puhastava ja viljakust edendava substantsiga. Asari/Asalluḫi ja tema isa Enki suhete kohta on järeldatud, et peale vahendajarolli jumalate ja inimeste sfääri vahel, ei omistatud Asarile/Asalluḫile tekstides ühtki rolli, mis oleks tema isa jumalikest karakteristikutest selgelt eristunud. Lisaks on tähelepanu juhitud mõningale tõendusmaterjalile, mis räägib vastu tänapäeva assürioloogiateaduses levinud käibetõele, et Asar/Asalluḫi oli ennekõike inimeste suhtes heasoovlikult meelestatud jumalus.
Mütoloogilise mõtlemise roll autoritaarse ideoloogia põhjendamisel
(Tartu Ülikool, 2016) Torpan, Sten; Kulmar, Tarmo, juhendaja; Vanamölder, Kaarel, juhendaja; Tartu Ülikool. Usuteaduskond
Põhjagermaani mütoloogia kosmiline mudel
(Tartu Ülikool, 1997) Aaspõllu, Mari; Kulmar, Tarmo, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
Sumomaadluse religioossete rituaalide analüüs Jaapani põlisusundi šinto kontekstis
(Tartu Ülikool, 2020) Võsa, Sander-Ville; Kulmar, Tarmo, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Usuteaduskond
Töö eesmärgiks oli leida ja välja tuua sumomaadluse ning šinto vahelised seosed. Sellist tööd ei ole varem Eestis tehtud. Töös õnnestus tõesti leida sumo ning šinto ühisjooni, kuid võib väita, et need ei ole vähemalt oma algolemuselt religioossed. Oli üllatav, et võitluskunst, mida ümbritsevad nii paljud rituaalid, ei oma tegelikult religioosset tausta. Seoste uurimiseks analüüsis autor vanu müüte esimestest kirjalikest allikatest, vestles Barutoga, kes tegeles aastaid Jaapanis professionaalsel tasemel sumomaadlusega, ning kõrvutas sumo ümbritsevaid rituaale šinto toimingute ja kommetega. Lisaks neile rituaalidele vaadeldi nii sumo kui šinto ajaloolist kujunemist, sumo praeguseid reegleid, ning prooviti leida kokkupuutepunkte šintoga. Analüüsi tulemusel selgus, et neid kokkupuutepunkte küll leidub, kuid need on pigem poliitilised sündmused ning majanduslik kasum, mitte religioon. Näiteks kasutasid pühamud sumomatše ühe rahateenimisvõimalusena ning 18. sajandil liideti valitsejale meele järgi olemiseks sumole vaatemängulisi “religioosseid” rituaale. Ka tänapäeval on lisatud pealtvaatajate köitmiseks elemente, näiteks sponsorite põlled. Sumo juures on usulised rituaalid olemas, aga on selgelt näha, millal need poliitilisel ja majanduslikel põhjustel tekkisid. Maadluse reeglites pole šintoga aga mingeid seoseid. Kohtuniku seos šinto preestritega seisneb pigem välises sarnasuses. Sumo tekke müütiline taust on ebaselge, aga aja jooksul on sumo nii palju muutunud, et vaid ühelt jumalalt pärit shiko liigutuse alusel sumo jumalatega siduda on meelevaldne. Kuigi käesoleva töö tulemusel selgus, et religioosset seost sumomaadluse ning šinto vahel pigem ei ole, võib juhtuda, et kui inimesed sellist seost ikkagi tajuvad, siis võib seos selliseks muutuda. Ehhki selgus, et sumol ei ole tugevat religioosset aluspõhja, ei tähenda see, et selline side puudub teistel võitluskunstidel. Kindlasti tasub selle mõttega uurida teisi võitluskunste ning nende seost religiooniga.
Surm ja surmajärgsus Jaapani usundiloos
(Tartu Ülikool, 2013) Möldre, Irina; Kulmar, Tarmo, juhendaja; Tartu Ülikool. Usuteaduskond
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli anda lühike ülevaade kahe Jaapani suurima religiooni surmakäsitlustest, varastest Jaapanis levinud matmisviisidest ja surmaga seotud tseremooniatest ning vaadelda shintō ja budismi vahel ka tänapäeval eksisteeriva peaaegu et loomuliku surmaga seotud tööjaotuse tekkimise perioodi ning sellise jaotuse põhjuseid. Shintō surmakäsitlusi vaadeldi tuginedes peamiselt Kojiki’le ja Cambridge Ülikooli Kirjastuse poolt välja antud Jaapani ajaloo esimesest köitest pärinevatele artiklitele. Budistlikke surivoodipraktikate ja matusetseremooniate ja –kommete kohta saadi andmed J. I. Stone’i ja M. Namba Walteri poolt koostatud artiklikogumikust. Abiks olid ka mitmete teiste uurijate Jaapani religioonilugu ja arheoloogiat käsitlevad tööd.
Vaimulikud kaitsejõududes : Eesti kaitseväe kaplaniteenistus ja selle eellugu
(2005) Nõmmik, Tõnis; Kulmar, Tarmo, juhendaja
Vana-Egiptuse surnutekohus ja selle idee areng
(Tartu Ülikool, 2015) Raudson, Riina; Kulmar, Tarmo, juhendaja; Tartu Ülikool. Usuteaduskond
Veneetsia vabamüürlus: La Maddalena kiriku sümboolika analüüs
(Tartu Ülikool, 2021) Vaher, Martin; Kulmar, Tarmo, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Usuteaduskond
Vereohvritest Kali ja Durga näitel
(Tartu Ülikool, 2018) Ombler, Laura; Kulmar, Tarmo, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Usuteaduskond; Tartu Ülikool. Usuteaduskond
Vereohvrid on paljudes kultuurides väga levinud. Hoolimata sellest, et vereohvri puhul valatakse päris verd ja tuuakse ohvriks päris elusid, on ta alati sümboolne, millegi asendaja. Ohverdus erineb lihtsalt tapmisest, enesetapust või mõrvast selle poolest, et talle on antud eriline sakraalne tähendus, nii et elu võtmine just nimelt vabastab vastutusest. Võib öelda, et vereohver on tapmine, millega ei kaasne süüd, vaid mis just vastupidi vabastab süüst ja mis toob ohverdajatele kasu. Vereohvri põhiline funktsioon on kaitsta kogukonda ohtude ja hävingu eest, andes oma ellujäämise nimel vahetuskaubana kellegi elu vastu. Kali ja Durga on allumatud ja metsikud jumalannad. Nende kultus on äärmuslikum, sisaldades inimohreid, kannibalismi, eneseohverdamist ja igasugu obstsöönsusi. Selline kultus oli levinud ühiskonna äärealadel ja alamates kihtides, marginaalsemate hõimude juures. See oli kultus, kus kasti erinevused tühistusid. Nende jumalannade värvikad kujutamisviisid ja rohked vereohvrid, mis nende auks toodi, võib olla viis kuidas india ühiskond proovis toime tulla pingetega, mis ühiskonnas normide ja hierarhiate piirangute tõttu tekkisid. Vereohvrid on seega viis kuidas ühiskonnas vägivaldsuse probleemi reguleeritakse. Inimeste liigisisene vägivalt oma liigiomane agressiooni instinkti ülejääk, mis vajab pidevalt suunamist ja kultuurilist tähendamist erinevate mehhanismide abil. Inimliigile on sama omane naer. Tavakorra groteski pööramine võib olla üks viise kuidas kogukondlikult toime tulla ühiskondliku korra poolt loodud painetega. Näha on, et puhtast naerust ja groteskist alati ei piisa, suurte pingete ja kriiside puhul lahendatakse asju vägivallaga – kas kriitilise groteski kaudu või siis vereohvrite näol, india ühiskonnas mõlema kaudu. Sellistel asjadel on kahetine funktsioon – ühest küljest nad aitavad pingeid välja lasta aga teiselt poolt päästavad selle korra kokku kukkumisest ja lasevad sellel jätkuda.