VKRK lõputööd – Student works

Permanent URI for this collectionhttps://hdl.handle.net/10062/17564

Browse

Now showing 1 - 8 of 8

1850. – 1940. aastate kaltsunukud Eesti muuseumides: tüpoloogia, valmistamistehnoloogiad ja materjalikasutus
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2012) Rosenthal, Maris; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil
Maris Rosenthali lõputöö 1850.-1940. aastate tekstiilinukud Eesti muuseumides: tüpoloogia, valmistamistehnoloogiad ja materjalikasutus tegeleb Eesti muuseumides kuni 1940. aastateni valmistatud maa piirkonnast pärit kaltsunukkudega ning keskendub uurimisprobleemile, kuidas eristuvad tekstiilnukutüübid arvestades nukkude valmistamistehnoloogiaid ja materjalikasutust. Uurimisobjektiks on kaltsunukkude tehnilised tunnused – materjalikasutus, erinevate kehaosade olemasolu ja nende omavaheline ühendamine, näo ja juuste olemasolu ning nende tegemisviisid. Uurimisobjektide analüüsimeetodiks sai tehniliste tunnuste omavaheline võrdlemine. Uurimismaterjali valim oli 27 objekti. Uuritava kogumi sees eristusid kolm tekstiilnukutüüpi: rullnukud, eraldi keha külge kinnitatavate jäsemetega nukud ning keha ja jalad osaliselt või ühes tükis nukud. Omakorda on erinevusi tüüpide siseselt. Rullnukud on kõige lihtsamini valmistatav nukud, kuna selle puhul saab õmblustöö üldsegi välistada. Tüübi siseselt saab eristada käteta ja kätega variante. Eraldi keha külge kinnitatavate jäsemetega nukke oli uuritavas kogumis kõige rohkem. Siia rühma kuuluvad need titad, kelle käed ja jalad õmmeldakse eraldi keha külge ning iga kehaosa lõigatakse välja iseseisva tükina. Viimase ja väiksema rühma moodustasid nukud, kelle keha ja jalad osaliselt või ühes tükis ning pea ja käed kinnitatakse eraldi. Esitletud tekstiilnukutüüpide puhul ei saa välja tuua paikkondlike erinevusi. Samuti ei selgu, millised tüübid olid varasemad ja millised hilisemad. Diplomitöö praktilise osana on kaasas Tite tegemise õpetus ehk lühike kaltsunuku õmblemise raamatu makett, kus leiab metoodilise juhendi kolme kaltsunuku õmblemiseks, mille eeskujuks on muuseumide nukud.
19. sajandi II - 20. sajandi I poole Lääne-Eesti saarte lasterõivad muuseumikogude ja arhiivifotode põhjal. Rahvarõiva-ainelise laste rõivakollektsiooni valmistamine
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2012) Kalle, Maaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil
Lõputöö uurimusliku osa eesmärgiks oli kaardistada muuseumikogudes asuvad Hiiumaa, Saaremaa, Muhu ja Kihnu saarte lasterõivad 19. sajandi II – 20. sajandi I pooleni ja vaadata läbi ning analüüsida samal perioodil laste eluolu kajastanud arhiivifotod. Kinnitust sai hüpoteesiks olnud väide, mille kohaselt 19. sajandi II - 20. sajandi I poole Lääne-Eesti Saarte lasterõivad sarnanesid täiskasvanurõivastele, samas olid need veidi lihtsutatud ja valmistatud vastavalt lapse mõõtudele. Töö praktilise osa käigus valmis tänapäevane rahvarõiva-aineline laste rõivakollektsioon paikkondlikel kirikindamustritel põhinevatest lastekleitidest ja Saaremaa liistikute baasil valmistatud pihikseelikutest. Rõivakollektsiooni teostamisel koostatud tööjuhised, lõike- ja mustriskeemid on abimaterjaliks lastele tänapärvaste rahvarõiva-aineliste rõivaste valmistamisel.
Harjumaa põimevaipade kompositsioonilised tüübid 19. sajandil – 20. sajandi 30-ndatel aastatel. Koopiavaip Eesti Vabaõhumuusemile
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2012) Vetsa, Karin; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil
Karin Vetsa töös on uuritud ajaloolisel Harjumaal 19. sajandil ja 20. sajandi alguskümnenditel levinud põimevaipade kompositsioonilisi tüüpe. Vaatluse alla on võetud 221 Eesti muuseumitest ja erakogudest leitud naast- ja pindpõime ning nendega kombineeritud tehnikates vaipa. Uurimustöö keskse probleemina on püütud välja selgitada olemasolevaid seoseid vaipade kompositisooniliste tüüpide ja kihelkondliku päritolu vahel. Kaardistatud vaibad jaotusid kahte suuremasse rühma: piiramata ja piiratud pinnajaotusega vaibatüübid. Piiramata pinnaga vaibarühma liigitusid triibustiku- ja ruudustiku-põhised vaibad. Piiratud e suletud pinnajaotusega vaibarühm jagunes ühtlase keskväljakuga ja kontsentrilise kompositsiooniga allrühmaks. Töö tulemusena selgus, et ilmnesid piirkondlikud eripärad vaipade kompositsioonitüüpides – neid eripärasid on töös ka tutvustatud. Praktilise tööna teostati vaibakomplekt, mis koosnes Eesti Rahva Muuseumis leiduva Nissi kihelkonna pindpõimevaiba eeskujul valmistatud koopiast Eesti Vabaõhumuuseumile ja samas koloriidis lihttriibulisest vaibast tänapäevasesse interjööri. Töös kirjeldatakse telgedel kootud vaibakomplekti valmistamiskäiku, antakse ülevaade aja- ja materjalikulust.
Läänemaa silmkoelised sõrmkindad 19. sajandist kuni 1940. aastateni
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2012) Vainu, Liivi; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil
Lõputöö uurimuse eesmärgiks on tutvustada Läänemaa sõrmkinnaste (19. saj. kuni 1940. a), valmistamise tehnoloogiat, mustreid ning funktsioone. Samuti kirjeldatakse Läänemaal kantud rõivaid, et mõista sõrmkinnaste värvikasutust ning seda kas kootud kindapaar kuulub ka ajastult õige komplekti juurde. Uurimise tulemusena selgus, et Läänemaal valmistati geomeetrilise kirjaga kirisõrmkindaid, pitsilise koega ja roositud sõrmkindaid, mis olid kasutusel enam-vähem ühel ajal. Kirisõrmkindad jagunesid omakorda kaheks: punasepõhjalised nn. pulmakindad, pidulikeks toiminguteks, need olid suurema mustriga ja värvikasutuselt rikkamad ning väikese geomeetrilise mustriga, kahe- või kolmevärvilised sõrmkindad, mida kanti kirikus või argipäeval. Läänemaa sõrmkindad kootakse ringselt viie vardaga vardaga (nr 1.25 – 1.5) ja villase lõngaga nr 8/2, kasutades erksaid värvitoone. Silmuste loomiseks sobivad nii ristipidine kui silmuseline loodus. Sõrmkinnaste randmeosad võib kududa soonik-, pitsilises- või lapilises koes. Peale randmeosa kudumist järgneb labaosa kudumine, kirjates, vikeldades või roosides, sõltuvalt sellest, milliseid kindaid soovitakse saada. Sõrmed kootakse parempidikoes, ühevärvilisest lõngast, kahandused tehakse sujuvalt või spiraalselt. Lõputöö praktilise osana valmisid viis paari koopiasõrmkindad ning viis paari Läänemaa ainelisi sõrmkindaid, mille juurde kuulub ka kindaraamatu makett. Koopiasõrmkindaid võib valmistada täpselt originaali järgides, kus kootakse maha täpselt rida rea haaval. Selline moodus sobib, kui kinnas on kandjale paras. Teine võimalus on kududa originaalilähedased kindad, kasutades samu mustreid, kuid kohandades silmuste arvu vastavalt vajadusele. Läänemaa aineliste sõrmkinnaste kavandamisel olid üheks eeskujuks vanad pulmakindad ja põimevaibad. Kinnaste kujundamisel peeti silmas traditsioonilist mustrite paigutust, värvi- ja materjalivalikut ning mugavust. Sõrmkinnaste juurde kuulub kindavihiku makett, koos mustrite ja kudumisjuhistega. Samuti antakse seal lühiülevaade Läänemaa sõrmkinnastest.
Muhu lilltikand. 20. sajandi esimese perioodi Muhu lilltikandist inspireeritud tootearendus sääristele
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2012) Rei, Iriina; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil
Lõputöö „Muhu lilltikand. 20. sajandi esimese perioodi Muhu lilltikandist inspireeritud tootearendus sääristele“ koosneb uurimuslikust ja praktilisest osast, mis on koostatud 2012. aastal. Töö koosneb 59 leheküljest, millest 25 lehekülge sisaldab teoreetilist materjali, 10 lehekülge praktilist osa, kaks lehekülge kasutatud materjalide loetelu ning 22 lehekülge Lisasid. Lisa üks sisaldab legende ja fotosid Eesti Rahva Muuseumi, Muhu Muuseumi ja Saaremaa Muuseumi arhiivmaterjalidest. Lisas kaks asuvad sääriste kavandid. Teoreetilise osa eesmärgiks oli kirjeldada ja analüüsida Muhu 19. sajandi viimase veerandi ja 20. sajandi lilltikandi ajalugu, et mõista paremini: 1. Lilltikandi kujunemist läbi tehnikate – ristpistetikand, lankimine ja roosimine ning läbi lilltikandi motiivide - juugendlik, naivistlik-dekoratiivne ja looduslähedane. 2. Lilltikandi kasutamist Muhu tekkidel, tanudel, siilikuaiadel, vattidel, sukkadel, pättidel ning missuguste mõjutustega jõudis see Muhusse. Teise osa, praktilise osa, eesmärk oli kirjeldada ja analüüsida sääriste idee ja valmistamise protsessi, andes samas ülevaate tikkimiseks vajalikest materjalidest, töövahenditest ning mustri esemele kandmisest. Praktilise osana valmisid kuus paari masinal kootud ja hiljem värvitud ja vanutatud säärist, millel oli kasutatud Muhu 20. sajandi esimese perioodi lilltikandit, mis on langitud (mähk- ja madalpistes tikitud) ning tikandit iseloomustavad stiliseeritud taimemotiivid. See tikand erineb hilisemast – tänapäeval kõige enam tuntud lilltikandist – sellepoolest, et tikand on küllaltki suurte ent lihtsate motiividega, vabalt kulgev ja tikand on hõre.
Peipsi läänekaldal elanud vanausuliste meestesärgid 20. sajandi esimesel poolel ja nende valmistamine tänapäeval
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2018) Renser, Mari-Liis; Raud, Inna, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Antud töö eesmärgiks on kaardistada ja kirjeldada praegu Eestis olevad säilinud särgid ning määratleda, milliseid materjale, tehnoloogilisi võtteid, lõikeid ja mustreid on kasutatud Eesti aladel elanud vene vanausuliste meestesärkide valmistamiseks ja milline on enamlevinud särgitüüp? Praktilise osana valmis vanausuliste meestesärk Iisaku muuseumi eseme AF 526 eeskujul. Töö koosneb kolmest peatükist, millest esimeses antakse ülevaade vanausuliste ajaloost Eestis, teine peatükk kirjeldab vanausuliste meestesärke suuliste ja esemeliste allikate põhjal ja sisaldab ka vanemat fotomaterjali. Kolmandas peatükis saab lugeda kuidas valmis lõputöö praktiline osa. Töö lisades on ära toodud fotod muuseumiesemetest ja valmistatud särgi lõikejoonised ning tikkimismuster.
Ruhnu meeste rõivastus 20. sajandi I poolel. Rõivad jaala kaptenile
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2012) Vähi, Külli; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil
Lõputöö aluseks on Rannarootsi Muuseumi tellimus ja see koosneb teoreetilisest uurimusest ning praktiliselt teostatud rõivakomplektist. Teoreetilises pooles antakse lühiülevaade rannarootslaste asustusest Eesti aladel alates 13. sajandist, samuti Ruhnu kihelkonna eripäradest. Põhjalikumalt käsitletakse ruhnu mehe rõivastuse üksikesemeid nii igapäeva- kui pidulikus rõivastuses. Rohkelt on lisatud illustreerivat fotomaterjali eesti muuseumidest. Eraldi peatüki moodustab praktilise töökäigu kirjeldus. Lisades on ära toodud ajaloolised fotod, täielik ruhnu meeste rõivaesemete nimekiri eesti muuseumides, Põhjamaade Muuseumis ja Soome Rahvusmuuseumis, praktilise töö materjalinäidised ja fotod, lõikeskeemid ja lõiked. Lõputöö võimaldab saada ülevaate ruhnu meeste rõivastustraditsioonidest 20 sajandi algul ning annab vajalikud praktilised juhised ühe rõivakomplekti valmistamiseks.
Viljandimaa tuniistekid 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi keskpaigani
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2014) Häkkinen Tank, Sigrid; Jõeste, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil
Käesolevas töös on vaatluse alla võetud Viljandimaal tuniistehnikas valmistatud tekid. Töös on kasutatud 30 tekki- Eesti Rahva Muuseumis 12, Eesti Rahva Muuseumi Heimtali Muuseumis 7, Eesti Vabaõhu Muuseumis 5, Viljandi Muuseumis 2 tekki ja 1 tekikatked ning eraisikute kogudest 3 tekki. Säilinud tekke on Halliste, Helme, Karksi, Paistu, Pärsti, Suure-Jaani, Tarvastu ja Viljandi kihelkondadest. Töö eesmärgiks on anda lugejale ülevaade Viljandimaal valmistatud tuniistekkidest, nende kaunistusviisidest (tikandid, tuniistehnikas pinnakaunistusvõtted, servakaunistused ning ühendused), suurustest ja kompositsioonilistest lahendustest. Lõputöö praktilise osana valmis tuniistehnikas heegeldatud voodikate, mis on kaunistatud lilltikandiga. Eesmärgiks oli teki valmistamisel kasutada tuniistehnika tehnoloogilisi ja kaunistuslikke võtteid, mida on kasutatud Viljandimaal etnograafiliste tuniistekkide valmistamisel. Tikandis on kasutatud mähk- ja varspistet. Voodikatte materjaliks on punane ja must kolmekordne villane lõng.

Browse

Browsing VKRK lõputööd – Student works by Subject "20. saj. 1. pool"