Loovuurimused (kirjastatud loovuurimuslikud doktoritööd jm sarjas ilmuvad loovuurimused)
Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/95096
Sirvi
Viimati lisatud
Kirje Teppo tüüpi lõõtspilli traditsioonilise mängustiili kujunemine 20. sajandil ja traditsiooniteadliku esituspraktika loomine(Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kirjastus, 2024) Uppin, Juhan; Pärtlas, Žanna, juhendaja; Pappel, Kristel , peatoimetaja; Schaper, Anu, toimetajaEtnomusikoloogiline loovuurimus „Teppo tüüpi lõõtspilli traditsioonilise mängustiili kujunemine 20. sajandil ja traditsiooniteadliku esituspraktika loomine“ käsitleb eri esitajate näitel selle pilli mängimise traditsioonilist stiili kui eripärast väljenduslaadi ja teatud mängutehniliste võtete kogumit, millest teadlik olemine aitab luua pärimusmuusika kontekstis stiilset ja mitmekesist esitust. Töö on doktoriõppe loovuurimusliku projekti kirjalik osa, mis põhineb autori pikaajalisel praktilisel kogemusel lõõtspillimängijana ning loob taustsüsteemi neljale doktorikontserdile. Uurimisküsimusteks on, kuidas mängida Teppo tüüpi lõõtspilli üldisele traditsioonile või mõne konkreetse esitaja stiilile omaselt ning kuidas traditsioonilise mängustiili võtteid individuaalses esituspraktikas parimal võimalikul moel kasutada. Peamisteks eesmärkideks on mõista, millistel muusikalistel ja mängutehnilistel tunnustel stiil põhineb ja kuidas erinevad stiilitunnused traditsioonis varieeruvad, ning seeläbi ka stiili laiapõhjaline omandamine ja individualiseerimine. Laiemaks eesmärgiks on muusika esitaja ja autorina isikupärase helikeele kujundamine. Põhilisteks uurimismeetoditeks on muusikaline analüüs ja töö autori kui pillimängija eneseanalüüs. Analüüsimeetodid on helisalvestiste noodistamine ja mängutehnikast lähtuv stiilielementide eraldamine. Autori loomingulise protsessi ja esituspraktika analüüsimeetodiks on eneserefleksioon. Allikmaterjaliks on Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi, Eesti Rahvusringhäälingu Arhiivi ja erakogude helisalvestised, mis pärinevad aastatest 1954–1995 ja 2009. Olulisimad töös uuritavad stiilikujundajad on August Teppo (1875–1959), Elmar Lindmets (1908–1998), Richard Reino (1914–2004), Karl Kikas (1914–1992), Arnold Pärnamets (1922–1975), Kalju Sarnit (1928–1998) ja Aivar Teppo (1958–2017).Kirje Helinäited ja helisalvestiste valim Juhan Uppini väitekirjale "Teppo tüüpi lõõtspilli traditsioonilise mängustiili kujunemine 20. sajandil ja traditsiooniteadliku esituspraktika loomine"(Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2024) Kikas, Karl; Teppo, Heino; Pärnamets, Arnold; Teppo, Aivar; Sarnit, Kalju; Hiiop, Otto; Joakit, Kristjan; Tähnas, Aksel; Kalda, Paul; Teppo, August; Reino, Richard; Teppo, August jr; Koovik, Elmar; Lindmets, Elmar; Ruusamäe, Elmar; Pärnamets, Eduard; Pappel, Kristel , peatoimetajaHelinäide 1. Karl Kikas, „Juudi reinlender“ (1957), Eesti Raadio Ringhäälingu (ERR) Audioarhiiv Helinäide 2. Heino Teppo, „Loosu küla polka“ (1970), ERR Audioarhiiv; Arnold Pärnamets, „Must kleit“ (1957), Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv (EKM ERA) Helinäide 3. Karl Kikas, „Magus uni“ (1968), ERR Audioarhiiv; Aivar Teppo, „Ma tahaksin kodus olla“ (1995), helikassett „Lõõtspillilood“; Kalju Sarnit, „Meremehe seiklus“ (1987), ERR Videoarhiiv Helinäide 4. Otto Hiiop ja Kristjan Joakit, „Tati-Antsu polka“ (1937), EKM ERA; Aksel Tähnas, „Vengerka“ (1995), EKM ERA; Paul Kalda, „Kaugel, kaugel, kus on minu kodu“ (1997), CD Lindpriid „Kaugel, kaugel, kus on minu kodu“ 01 Perekonna valss – August Teppo (1956), ERR Audioarhiiv 02 Üks vanamees raius – Arnold Pärnamets (1957), EKM ERA 03 Valss – Heino Teppo (1970), ERR Audioarhiiv 04 Perekonnavalss – Aivar Teppo (1995), helikassett „Lõõtspillilood“ 05 Valss – August Teppo (1956), ERR Audioarhiiv 06 Meremeeste seiklus – Richard Reino (1961), ERR Audioarhiiv 07 Meremehe seiklus – Karl Kikas (1954), ERR Audioarhiiv 08 Meremehe seiklus – Kalju Sarnit (1987), ERR Videoarhiiv 09 Ma tahaksin kodus olla – August Teppo jr (1970), ERR Audioarhiiv 10 Ma tahaksin kodus olla – Richard Reino (1977), ERR Audioarhiiv 11 Ma tahaksin kodus olla – Kalju Sarnit (1998), ERR Audioarhiiv 12 Ma tahaksin kodus olla – Aivar Teppo (1995), helikassett „Lõõtspillilood“ 13 Sitsikleit – Karl Kikas (1972), ERR Audioarhiiv 14 Ma ei lähegi täna koju – Elmar Koovik (1983), EKM ERA 15 Must kleit – Arnold Pärnamets (1957), EKM ERA 16 Väike Ants – Karl Kikas (1968), ERR Audioarhiiv 17 Pulmapolka – Elmar Koovik (1983), EKM ERA 18 Eesti polka – Arnold Pärnamets (1957), EKM ERA 19 Väike Ants – Kalju Sarnit (1987), ERR Audioarhiiv 20 Loosu küla polka – Heino Teppo (1970), ERR Audioarhiiv 21 Polka – August Teppo (1956), ERR Audioarhiiv 22 Polka – Richard Reino (1971), ERR Audioarhiiv 23 Pruudi polka – Karl Kikas (1968), ERR Audioarhiiv 24 Polka – Aivar Teppo (1994), EKM ERA 25 Polka – Aivar Teppo (1995), helikassett „Lõõtspillilood“ 26 Krakujak – Elmar Lindmets (1957), EKM ERA 27 Krakujak – Arnold Pärnamets (1957), EKM ERA 28 Krakovjak – Elmar Ruusamäe (2009), CD „Elmar Ruusamäe 75. Lõõtsaga läbi elu“ 29 Vana vengerka – August Teppo (1956), ERR Audioarhiiv 30 Vinjerka – Eduard Pärnamets (1957), EKM ERA 31 Vengerka – Aivar Teppo (1995), helikassett „Lõõtspillilood“ 32 Teised naised – Karl Kikas (1954), ERR Audioarhiiv 33 Reinlender – Richard Reino (1961), ERR AudioarhiivKirje Ruumitaju loomine ja suunamine kui postdramaatilise dramaturgi peamine töövahend. Struktureerimata ruumikogemuse dramaturgilisest disainimisest 21. sajandi teatris ja sellest väljaspool(Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kirjastus, 2018) Jõepera, Marion; Türnpu, Anne, juhendaja; Pappel, Kristel , peatoimetaja; Schaper, Anu, toimetaja; Linder, Eva-Liisa, toimetaja; Pesti, Madli, toimetajaKäesolev töö on osa doktoriõppe loomingulis-uurimuslikust projektist. Uurimistöös kaardistatakse, analüüsitakse ja katsetatakse keelelis-dramaturgilisi tehnikaid, mis kuuluvad postdramaatilise dramaturgi pea miste töövahendite hulka. Kuna postdramaatiline teater seab nii drama turgile kui ka tekstile uued nõudmised, uuritakse töös, milliste vahendite abil loob dramaturg postdramaatilistesse mängumaailmadesse taolisi peidetud dramaturgia struktuure, milles osalevad mängijatena nii etendajad kui ka publik ning mis võimaldavad mängijal tänu dramaturgi loodud muudatustele (katkestustele) tema ruumitajus mängumaailmaga uut moodi suhestuda. Praktikas katsetatud meetodite abil ning lähtudes dramaturgilistest, psühholoogilistest, psühholingvistilistest ja ruumitaju teooriatest, proovitakse kaardistada peamised tehnikad ja töövahendid, mida kasutavad post dramaatilised dramaturgid oma ühe olulisema professionaalse eesmärgi saavutamiseks – loomaks mängijale (kehalise) kogemuse muutuvast ruumist. Saadud tulemuste põhjal tehakse uurimistöös ennustusi ka selle kohta, millised on postdramaatilise dramaturgi tööülesanded ja väljakutsed tulevikus.Kirje Tempo ja retooriline ajastamine 17.–18. sajandi instrumentaalmuusika esituses(Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kirjastus, 2022) Fischer, Saale; Siitan, Toomas, juhendaja; Schaper, Anu, toimetaja; Pappel, Kristel , peatoimetajaDoktoritöös „Tempo ja retooriline ajastamine 17.–18. sajandi instrumentaalmuusika esituses“ („Tempo and Rhetorical Timing in Performance of the 17th and 18th Century Instrumental Music“) uuritakse küsimust, kuidas kujundada temposid ning ajastada kompositsioonilisi elemente 17.–18. sajandi instrumentaalmuusikas. Doktoritöö on osa doktoriõppe loomingulise suuna uurimusest. Doktoritöös vastustatakse 20. sajandi akadeemilises kirjanduses levinud normatiivset metronoomikeskset lähenemist barokkmuusika tempode määramisel, sõnastatakse normatiivse lähenemise puudused ning pakutakse välja 17. ja 18. sajandi algupärastele materjalidele tuginevad alternatiivid muusika temporaalse struktuuri kujundamiseks. Töö teine pool käsitleb retoorilise muusika kompositsiooniliste üksikelementide retoorilist ajastamist kui ekspressiivse ajastamise ühte alaliiki. Doktoritöö on ajaliselt piiritletud daatumitega, mis raamistavad stiililiselt heterogeenset, kuid esteetilises mõttes homogeenset epohhi muusikaloos. Baroki- ehk generaalbassiajastu mõtteliseks alguseks võib lugeda Giulio Caccini laulukogumiku „Le nuove musiche“ esmatrüki ilmumist aastal 1602 ning lõpuks Johann Sebastian Bachi surma-aastat 1750. Umbes 150-aastase perioodi jooksul loodud muusika ühiseks nimetajaks on kompositsioonilise ja esitusliku esteetika ning ideede tugev sidusus klassikalise retoorikakunstiga. Töö kirjutamisel on arvesse võetud nimetatud perioodi jooksul aset leidnud muutusi loodusfilosoofias, st aristotelliku ajamõtestamise asendumist njuutonliku paradigmaga absoluutsest ajast, samuti muutusi noodikirja ülestähendamise viisis ning lugemises. Samuti lähtub töö eeldusest, et ajastu partituurid pakuvad oma (esitusjuhisteta) originaalkujul küllaldaselt informatsiooni interpretatsiooniliste otsuste langetamiseks. Doktoritöö tugineb esmajoones 20. sajandi muusikute ning muusikast mõtlejate Bruce Haynesi, Judy Tarlingi ning Andrew Lawrence-Kingi töödele, samuti 17.–18. sajandi allikatele kui ka autori enda muusikukogemusele.Kirje Kirjutada inimesi: kogukondade uurimine ja dokumentaalteatri loomise vahendid dramaturgi töös(Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kirjastus, 2023) Jaaks, Piret; Pesti, Madli, juhendaja; Schaper, Anu, toimetaja; Pappel, Kristel , peatoimetajaDoktoritöö eesmärk on kirjeldada ja analüüsida etnodraama loomise meetodeid, mille abil saab dramaturg uurida kogukondi ning neis esinevaid sotsiaalseid probleeme. Eesmärgiga tuua esile kogukonnaliikmete hääli, rakendab ja analüüsib autor selleks vajalikke dokumentaaldraama kirjutamise tehnikaid. Töö on osa doktoriõppe loomingulis-uurimuslikust projektist ning selles käsitletud meetodid ja tehnikad on praktiliselt läbi proovitud töövahendid, mis hõlmavad protsessi uurimistöö algusest teksti valmimiseni. Loovuurimuse lähtepunktiks on sotsiaalse segregatsiooni esinemine Eesti ühiskonnas ja soov seda vähendada teatri kui kohtumispaiga kaudu, mis pakub kommunikatsiooniplatvormi erinevatele kogukondadele. Varasemate dokumentaalteatrit mõtestavate akadeemiliste tööde kõrval on töö panus teatriteadusesse dramaturgi vaatepunktist etnograafilise lähenemisviisi tutvustamine ja analüüsimine dokumentaalteose loomisel, samuti kogukonnauuringute põhimõtete integreerimine dramaturgialoome protsessis ning nende analüüs. Dramaturgina toob autor näiteid peamiselt enda näidenditest „Ehitajad” (2018) ja „Minu Narva – Моя Нарва” (2021), mille jaoks uuris erinevaid kogukondi. Töös uurib autor, kuidas luua etnograafiliste meetoditega dramaturgiat, kuidas arvestada kogukonnauuringutega kaasnevat eripära teatriloomes ning kuidas rakendada dokumentaalnäidendi kirjutamiseks vajalikke tehnikaid. Töö loomingulis-uurimusliku osa analüüsimeetodiks on eneserefleksioon. Autor tugineb oma doktoritöös Graham Crow’ käsitlusele „What are Community Studies?” (2018) ja Benedict Andersoni teosele „Kujutletud kogukonnad” (2020), samuti Johnny Saldaña etnodraamat mõtestavatele teostele „Ethnodrama. An Anthology of Reality Theatre” (2005), „Ethnotheatre: Research From Page to Stage” (2011a), Carol Martini dokumentaalteatri käsitlustele kogumikus „Dramaturgy of the Real on the World Stage” (2010a ja b) ja teoses „Theatre of the Real” (2013) ning Hans-Thies Lehmanni monograafiale „Postdramatic Theatre”