Helmevööde valmistamise tehnoloogia ning arendamine Eesti muuseumikogude ainese põhjal

Abstract

Helmetikandiga kaetud meeste nahkvööd moodustavad väikese, kuid põneva osa Eesti etnograafilisest pärandist. Ese on huvitav ja atraktiivne, kuid neid on vähe tutvustatud. Vöid leidub üle Eesti erinevates muuseumikogudes, kuid siiani ei ole analüüsitud nende tikkimise ja õmblemise erinevaid töövõtteid. Põhjuseks võiks tuua selle, et vööde valmistamiseks ei kasutatud vanale käsitööle omaseid traditsioonilisi koduseid materjale vaid müügikaupa – helmeid (Astel 1983: 104). Ka Soome etnograaf (hilisem Eesti Rahva Muuseumi direktor) I. Manninen on öelnud: „.....meeste helmestikandis vööd on kõik ostetud ja pakuvad meile sellistena vähe huvi.“ (Manninen 1927: 377).

19. sajandi alguses kasutasid eesti talunaised tikandite kaunistamiseks helmeid paljudel esemetel: tanudel, käistel ja taskutel, reeglina oli see naiste rõivaste kaunistusviis. Sellepärast mõjubki 19. sajandi keskpaigast levinud meeste helmetikandis vööde kandmistava üsnagi kummalisena. Tänasel päeval on helmetööd jälle väga populaarsed. Kultuuripärandi tutvustamine läbi vanade töövõtete oleks minupoolne panus väärtustada esiemade käsitööd. A. Arelaid ja E. Jansen on öelnud: „Kultuuripärandi tundmaõppimine tähendab ühteaegu ise¬endale küsimuse esitamist: milline peaks olema minu edasiviiv osa?“ (Aarelaid, Jansen 1982, lk 79). Helmevöö on huvitav ja ilus ese, mis võiks tänapäeval uuesti kasutust leida.