Tampsaviseinad ja nende ilmastikukindluse saavutamise problemaatika Eestis: krohvkatted

Abstract

Saviehituse kõrghetk Eestis oli 1920.–30. aastatel, kuid II Maailmasõda ja järgnenud võõrvõim katkestasid selle ehitusviisi kasutuse. Põllumajanduslike väiketootmiste suurmajanditesse koondamine jättis paljud hooned kasutuseta, mistõttu hoonestu amortiseerus. Täna, maale elama suundumise uuel lainel, võetakse ette üha enam savihoonete renoveerimisi, kuid puudu on kompetentsist. Magistritöö autor võttis ette tampsavihoonete ilmastikukindluse problemaatika kaardistamise, et lahti mõtestada krohvkatete võimalikkuse savist seintel. Selleks töötati läbi eestikeelne saviehituse õppekirjandus, mis peamiselt oli kirjutatud Eesti Vabariigi ajal. Kirjanduses keskenduti materjalile ja ehitustehnikatele, millest tingitult valmisid tampsavihooned, mida täna renoveeritakse. Eesmärk oli mõista toonase ehitusmeistri kompetentsi ja valikute tagamaid. Materjali hindamise metoodikaid võrreldi ka ingliskeelses kirjanduses levinud nn field test’ga. Samuti uuriti õppekirjanduses käsitletud krohvimetoodikaid ja tampsavihoonete ajalooliste krohvkatete hetkeolukorda. Töö viimases osas kirjeldab töö autor enda isiklike katsetusi tampsavihoonete fassaadikatete taastamisel, mille käigus eksperimenteeriti savikrohvi stabiliseerimisega ja lubikrohviga. Lõpus tehakse kogunenud informatsiooni põhjal järeldusi ning pakutakse välja mõtteid teema edasiseks arenguks.