Nööbiliistuga rahvarõivasärgid Eestis. Pärandtehnoloogiline uurimus esikinnise konstruktsioonidest

Abstract

Magistritöö “Nööbiliistuga rahvarõivasärgid Eestis. Pärandtehnoloogiline uurimus esikinnise konstruktsioonidest” täidab tühimikku eesti rahvarõivaste õmblemise traditsioonides. Pärandtehnoloogilist esemeuurimust kasutades uuriti 154 nööbiliistuga särki Eesti Rahva Muuseumis. Töö on jagatud kolmeks peatükiks. Neist esimeses antakse ülevaade kõigest, mis on seni teada nööbitava esikinnisega särgist. Töö teises osas kirjeldab autor lähemalt tehtud esemeuurimust, täpsustab ja põhjendab valimi moodustamist ning selgitab põhjalikult lahti töö meetodi. Valimi moodustunud 154 särgi põhjal saab öelda, et muuseumis on sajandi jagu särke, vanim neist valmistatud juba 1840. aastal ning uuem sada aastat hiljem. Nööbiliistuga särke on väga palju kogutud Muhust ja Läänemaalt, ülejäänud Lõuna-Eesti kihelkonnad on ühtlaselt, aga hõredalt kaetud. Särkide juures võib täheldada, et 1890. aasta paiku toimuvad mitmed olulised muudatused: hakkab kaduma kaenlalapp, üha rohkem kasutatakse särkide valmistamisel puuvillast kangast ning õlalapid asenduvad passe ehk klatstükiga. Veel võib märgata naistesärgi rinnalõhiku sisselõike lühenemist. Uuritud valimi põhjal töötas autor välja kuus nööbiliistu tüüpi: ette volditud kimbuga nööbiliist, taha volditud kimbuga nööbiliist, kroogitud kimbuga nööbiliist, nöörvoldiga nööbiliist, rinnalapiga nööbiliist ja viimasena rinnalapi ning nabalapiga nööbiliist. Kolmandas sisupeatükis tõmbab autor joone rahvarõivaste ja linnamoelise rõivastuse vahele. Analüüsides rahvarõivaid kui kultuurilist konstruktsiooni ning jõuab rahvarõivaste määramise mudelini.