Ajaloolise ainese käsitlemise suunad ja võimalused traditsioonilise linase särgi valmistamise õpetamisel

Abstract

Uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada traditsioonilise linase särgi valmistamise tööprotsessi sarnasused ja erinevused võrreldes ajaloolise algmaterjaliga, analüüsida tehtavate valikute aktuaalsust ning õppevormi võimalikku mõju tööprotsessis tehtavatele valikutele. Töö koosneb viiest peatükist. Uurimistulemused on esitatud tööprotsessi kirjeldava ülevaatena ja uurimise käigus valminud särkidena. Praktilise tööna valmis kuus linast särki: Harju-Jaani naisesärk, kaks Vändra lapsesärki, Nissi meestesärk, keskaegne alussärk ning muinasaegne särk. Uurimise käigus osalesin neljas õppevormis – rahvarõivakool, õpe käsitöömeistri juures, hansarõivaste valmistamise kursus ning muinasaja taaskehastajate klubiline tegevus. Koolitustel käsitleti traditsioonilise rahvarõivaperioodi, keskaegse ning muinasaegse rõivastuse sh traditsioonilise linase särgi õmblemist. Kasutatud etnograafiline meetod võimaldas praktilise tööprotsessi käigus detailselt kogeda erinevate õppevormide ajaloolise ainese kasutamise suundumusi ning võimalusi. Töö käigus olen läbitud tööprotsessid kirjeldanud ning analüüsinud võrdluses ajaloolise ainese ning õppevormist tulenevate võimalustega. Uurimistöö tulemusel saab järeldada, et koolitustel lähtuti õpetuses ajaloolisest ainesest − etnograafilisest esemelisest algmaterjalist, ajaloolistest kirjeldustest ja teiste teadusharude uurimistulemustest, aga alati ei rakendatud särkide õmblemisel ajaloolisi töövõtteid. Särkide õmblemisel ei ole enamasti võimalik kasutada originaalesemetele sarnaselt käsitsi telgedel kootud linast kangast, see tuleb olude sunnil asendada vabrikukangaga. Vabrikukanga teistsugused omadused tingivad muutused nii tikkimisel kui õmblemisel. Mõned ajaloolised töövõtted ei ole vabrikukanga kasutamisel võimalikud. Traditsioonilise linase särgi õppeprotsessis on oma roll õpetamise erinevatel teguritel. Lühiajalised kursused ja õppevormid, millel on kindlaks määratud õppeperioodi jooksul väga suur maht, ei anna osalejale piisavalt võimalust ajalooliste algmaterjalide uurimiseks ja traditsiooniliste töövõtete katsetamiseks ning rakendamiseks. Sellisel puhul kujunevad juhendajatel välja kindlad töövõtted, mille rakendamine tagab rõiva õmblemise õnnestumise.