Enesehinnangu ja meisterlikkusest hoidumise eesmärkide roll noorsportlaste spordist väljalangemisel. Longituuduuring

Abstract

Käesoleva seminaritöö näol on tegemist longituuduuringu jätkuga (Utsal, 2008; Rattas, 2012), mille eesmärgiks on uurida enesehinnangu, saavutuseesmärkide, tajutava juhendamise ja spordile pühendumise rolli noorsportlaste spordist väljalangemisel. Uurimuse valim koosneb 214-st 2007/2008 Tartu linnas regulaarselt sporditegevusel osalenud lapsest (vanuses 7-13 aastat, neist 147 x-poisid, 67 y-tüdrukud) kes on vastavalt nende spordiga seotuse tüübile 2012. aastal jaotatud kolme rühma: a) samal spordialal jätkajad (n = 79), b) spordiala vahetanud (n = 77) ning c) sporditegemisest loobunud (n = 58). Käesoleva seminaritöö raames on kogutud kordusandmed spordiala vahetanud lastelt (n = 15), samal spordialal jätkajate kordusandmed (n = 55) on kogutud Rattase poolt (2012) ning sporditegemisest loobunud laste kohta kordusandmed puuduvad. Mõõtmisvahenditena on kasutatud Spordile Pühendumise Küsimustiku (eesti keeles Utsal, 2010; The Sport Commitment Model; Scanlan, Carpenter, Schmidt, & Keeler 1993), 2x2 Saavutusmotivatatsiooni Küsimustiku (eesti keeles Utsal, 2010; 2x2 Achievement Goals Questionnaire of Sport; Wang, Biddler & Elliot 2007), Rosenbergi Enesehinnangu Skaala (eesti keeles Pulmann & Allik, 2000; The Rosenberg Self-Esteem Scale; Rosenberg 1965) ning Spordi Eestvedamise Küsimustiku eesti keelde adapteeritud versioone (eesti keeles Sirge, 2008; Leadership Scale in Sport, LSS; Challadurai & Saleh, 1980). Tulemused näitasid, et madala enesehinnanguga lapsed on kõrgema meisterlikkusest hoidumise motivatsiooniga võrreldes keskmise või kõrge enesehinnanguga lastega. Samuti eristab sporditegemisest loobunud lapsi jätkajatest madala enesehinnangu ja kõrge meisterlikkusest hoidumise motivatsiooni kombinatsioon. Sellest tulenevalt võib arutleda, et madala enesehinnangu ning kõrge meisterlikkusest hoidumise motivatsioon võib ennustada sporditegevusest väljalangemist.