Konkreetsete häirunud söömiskäitumise ilmingute seos häirunud söömiskäitumise arengutrajektooridega vanuses 11-16

Abstract

Käesoleva uurimistöö eesmärk oli tuvastada, kas ning kuidas eristuvad häirunud söömiskäitumise arengutrajektoorid (madal stabiilne, keskmine-tõusev ja kõrge stabiilne) vanuses 11-16aastat sümptomite poolest. Sooviti teada, kas jälgitavate käitumiste põhjal on võimalik ennustada nooruki riski tugevalt häirunud söömiskäitumiseks. Kasutati 2010-2014 aastatel häirunud söömiskäitumise arengumustreid kaardistanud longituuduuringu “Vanuselised muutused söömiskäitumises ja häirunud söömiskäitumist ennustavad tegurid puberteediealistel lastel” andmeid ning seostati need Reintami (2023) leitud arengutrajektooridega. Tulemused näitasid, et kaalu muutmise püüdmine, eriti langetamine, on väga tugevalt seotud keskmisesse tõusvasse ning kõrgesse riskirühma kuulumisega. Toitumise kontrolli suurendamine (sh toitumise muutmine, toidukordade vähendamine, toidukoguse piiramine), liikumisaktiivsuse suurendamine, ekstreemsemad strateegiad (dieet, näljutamine), suurendavad olulisel määral riski kuuluda keskmisesse-tõusvasse või kõrgesse häirunud söömiskäitumise arengutrajektoori. Madalasse trajektoori kuulujad ei ole peaaegu kunagi püüdnud oma kaalu muuta. Noorukid, kellel ilmnevad need häirunud söömiskäitumised, kuuluvad suure tõenäosusega ajas süveneva sümptomaatikaga arengutrajektoori, sekkumine on asjakohane.