Põhja-Liivimaa labakindad XIX sajandil : tehnoloogilised võtted ja kohandatud rekonstruktsiooni kudumine
Date
2017
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia
Abstract
Eesti rahvusliku silmuskudumise ajalugu on tänu säilinud tuhandetele museaalidele võrdlemisi hästi jälgitav alates XIX sajandi I poolest. XX sajandi lõpukümnenditest peale on meie ajalooliste kudumite uurimise ja taaskudumisega tegelejate hulk pidevalt kasvanud nii kodumaal kui ka mujal maailmas. Kirjandust on ilmunud nii eesti kui mõnevõrra inglise keeles. Pildistatud ja internetis kättesaadava esemekogu maht kasvab pidevalt.
Kindauurimist alustasin oma kodukihelkonna Suure-Jaani ainestiku põhjal. Pärast esialgsete arusaamade kujunemist nii kinnaste liikide, kronoloogia kui tehnoloogiliste võtete osas kasvas vajadus tunda tausta ehk kinnaste kujunemislugu üldisemalt. Kuna XIX sajandil kuulusid Lõuna-Eesti (k. a Suure-Jaani kihelkond Viljandimaal) ja Põhja-Läti ühisesse Liivimaa kubermangu pealinnaga Riias, piiritlesin magistritöö materjali Lõuna-Eesti alade ehk endise Põhja-Liivimaa kindapärandiga. Keskendusin labakinnastele, sest sõrmkindad on hilisemad, mõneti ühtlasemad, ja neid uurib põhjalikult mu magistritöö juhendaja MA Kristi Jõeste.
Keskendusin eesmärgile mõista eelkõige kinnaste kujundus- ja kudumisvõtteid sel tasemel, et suuta tänaste vahenditega taaskududa endiste aegade ilu.
Vaatlesin muuseumis üle 300 kindapaari, üksikkinda, kindakatke. Vaatlusandmed süstematiseerisin tabeli kujul. Magistritöö esimene peatükk keskendub uurimistulemuste kirjeldamisele paikkonniti. Teine peatükk on pühendatud läbikootud kinnaste saamisloole – tehnoloogilistele üksikasjadele koos püüdega mõista ühe või teise otstarbekust, kogemustele kudumistiheduse ja tänapäevase materjali sobitamisest. Kuna muuseumikinnaste koopia ei sobi tihti tänase inimese kätte (inimene on XXI sajandil märgatavalt suurem kui XIX sajandil) ja tema ootus kantavale kindale erineb samuti endisaegsest, seadsin eesmärgiks kududa kohandatud rekonstruktsioone ehk museaaliga sarnaseid, ent kandjale sobivaid labakindaid. Kas eesmärk täitus, selgub sedamööda, kui kindad leiavad edaspidi kandjad.
Ootuspäraselt on eriti omapärased kindad kuulunud suletud ühiskonna ellu (saared, äärealad). Südamaal on ühelaadseid kindaid kootud laiematel aladel (vrd Mulgimaa, Põhja-Viljandimaa). Siiski on eripärasid ka rühma sees (nt Lääne- ja Ida-Mulgimaa erinevused, Pilistvere ja Kolga-Jaani selge eristus värvides). Mida enam XIX sajandi lõpu poole, seda värvikamaks ja ühetaolisemaks muutusid kindad nii kirja kui tehnoloogiavõtete poolest. Saartel oli ühtlustumine aeglasem.
Loodetavasti pakub minu töö äratõuke- ja arendusvõimalusi nii uurijaile kui praktikutele, kes vajavad eelkõige näpunäiteid ilu ja otstarbekuse taasloomiseks, millest vanad labakindad on tulvil
Description
Keywords
magistritööd, kindad, silmuskudumine, kindakirjad, rekonstruktsioon (aj.), Liivimaa, Viljandimaa, Mulgimaa