Kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja vaimse tervise toetamine töötaja vaatest

Abstract

Oma magistritöös uurisin, millised töökeskkonna psühhosotsiaalsed ohutegurid on omased Eesti kohaliku omavalitsuse sotsiaaltööle ning milliseid ohutegurite maandamise võimalusi näevad kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad ise. Eesmärgist lähtuvalt tahtsin saada vastuseid järgmistele küsimustele: 1) millised töökeskkonna psühhosotsiaalsed ohutegurid on omased kohaliku omavalitsuse sotsiaaltööle; 2) milliseid meetmeid peaks kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajate hinnangul tarvitusele võtma, et maandada neid ohutegureid? Püsitatud küsimustele vastuste leidmiseks viisin läbi ankeetküsitluse. Uurimustöö teoreetilises osas keskendusin ma tänapäevasele sotsiaaltöö kontekstile ja sotsiaaltööle neoliberaalses ühiskonnas vaatega tulevikku, ning andsin põgusa ülevaate, mida mõeldakse kui räägitakse töökeskkonna psühhosotsiaalsetest ohuteguritest ja nende maandamisest, pannes eriliselt rõhku neile ohuteguritele ja maandamismeetmetele, mis on erinevate autorite arvates omased sotsiaaltööle. Empiirilises osas analüüsisin ankeetküsitluse tulemusi kombineeritud meetodil, kasutades nii kvantitatiivset kui ka kvalitatiivset lähenemist. Teksti analüüsisin kasutades kvalitatiivset sisuanalüüsi lähtudes deduktiivsest lähenemisest ja keskendudes viisile ja toonile, kuidas tekst on esitatud. Uuringu tulemusena sain vastused püstitatud küsimustele. Eesti kohaliku omavalitsuse sotsiaaltööle on omane tunnetus, et tööd tehakse üksi, töövägivalla oht, tajutav ebavõrdsus ja tunnustuse puudumine. Toetava juhtimise, tööd toetava vaimse ja füüsilise töökeskkonna loomise, hüvede suurendamise ja sotsialtöö väärtustamise kõrval tuleb luua sotsiaaltöötajatele võimalused puhastumiseks teiste inimeste kannatustest, valust, ärevusest ja traumast.