Teleajakirjaniku reporteritöö ja eetilised valikud vähihaigete telelugude näitel

Abstract

Käesoleva töö eesmärgiks oli uurida, kuidas teleajakirjanikud Eesti kolmes erinevas telekanalis valmistavad vähihaigetest tehtavaid telelugusid. Uurimuse tulemusena otsisin vastuseid kolmele põhiküsimusele: kuidas ajakirjanikud selliseid telelugusid ette valmistavad, milliseid eetilisi valikuid on selliste lugude juures ette tulnud ning milline on selliste telelugude visuaalne spetsiifika. Tulemuste saamiseks viisin läbi viis intervjuud ERRi, Kanal 2 ja TV3 teleajakirjanikega. Lisaks intervjueerisin “Kingitud elu” fondi asutajat Toivo Tänavsuud ning Eesti Patsientide Liidu tegevjuhti Kadri Tammepuud. Läbiviidud intervjuudest selgus, et tundike telelugude puhul on teleajakirjanikel mitmeid eetilisi valikuid: kuidas leida tasakaal patsiendi näitamise ja kaitsmise vahel; kuidas tagada eetrisse mineva loo sobivus kõigile osapooltele; kuidas usaldada abivajajat ning millistes situatsioonides on laste näitamine lubatud. Sageli lähtuvad ajakirjanikud selliste küsimuste või valikute juures oma sisemisest tunnetusest või kogemusest. Konkreetseid reegleid, mida järgida, ajakirjanikud välja ei toonud. Palju sõltub saate formaadist, vaatajaskonnast ja nende ootustest. Sellest lähtuvalt ajakirjanikud ka oma telelood üles ehitavad. Seni pole minu intervjueeritud ajakirjanikud vähihaigetega seotud lugude ja tehtud valikutega konflikti sattunud. Lisaks eetilistele valikutele, tuli ajakirjanike vastustest välja, et eelkõige loeb selliste lugude puhul televaatajate köitmine. Tundlikumad lood peavad olema patsiendikesksed, andma edasi võimalikult palju emotsioone ja mõjutama videoloona paljusid televaatajaid. Põhjus televaatajate köitmiseks on konkurents teiste telekanalitega. Iga televaataja on ajakirjanike sõnul oluline. Televisioonispetsiifika hulka kuulub loo jutustamise narratiiv ja sobivate kaadrite näitamine. Ajakirjanikud püüavad sageli oma telelood valmis teha kaasava abita. Valmis telelugu vaatavad üle teised toimetajad, kuid sisulisse protsessi keegi teine ei sekku. Siht, mille poole ajakirjanikud võiksid rohkem selliste lugude puhul püüelda, on patsiendikeskse probleemi taustsüsteemi süübimine. Kui ajakirjanikud uuriksid probleemi põhjuseid ja arutaksid spetsiifilisi küsimusi läbi ka oma ala ekspertidega, võiksid persoonikesksemad lood anda edasi hoopis mitmetahulisema ja laiema loo käsitluse. Antud uurimistöö eesmärk oli kaardistada, milliste eetliste valikute ees teleajakirjanikud tundlikumate lugude puhul seisavad ja kuidas on nad seni sellised situatsioonid lahendanud. Uurimistulemused kirjeldavad, milliste eripäradega ajakirjanikud selliseid lugusid tehes kokku puutuvad ning millele videolugusid tehes tähelepanu pööravad.