Karksi ja Halliste kihelkonna kinnaste kudumise traditsioon 19. sajandist tänapäevani

Abstract

Magistritöös uuritakse, mis on Halliste ja Karksi kihelkonna unikaalselt peenemustrilise kudumise kultuuriline põhjus ja kuidas see ajas muutunud on? 19. sajandil olid kinnastel oluline osa talupojakombestikus. Käsitöö järgi hinnati naiste ja neiude usinust. Võib oletada, et kuna Halliste ja Karksi kihelkonnad olid majanduslikult edukad piirkonnad, siis võisid nad omad aega kulutada peenete kinnaste kudumiseks, samuti oli tähtis sarnaneda külakogukonna teistele liikmetele. Teistsugune oli ka suhtumine aega. Aja mõõdupuuks oli töö. Tõenäoliselt kasutati peente kinnaste talle- ja meriinolammaste villa. 19. sajandi I poolel kasvatati Mulgimaal meriinolambaid. 20. sajandil sai alguse linnastumine ja ühes sellega ka linnakultuuri jõudmine maale. Hakkasid ilmuma erinevad kodu- ja naisteajakirjad, mis kutsusid üles olema moodsad, sisustama kodu teiste põhimõtete alusel kui seni ja andsid nõu ka moesuundades. Kinnaste kudumise oskus säilis, kuid lähtus pigem vajadusest kaitsta end külma vastu ja kuna ausse tõusis sport, siis hakati kuduma pikema randmega kindaid. Mustrid olid väikese mustrikorraga ja vardal oli 14-16 silmust. Selline suhtumine valitses kuni 21. sajandi teise kümnendini, mil peenemustriliste tihedate kinnaste kudumise teema tõusis taas päevakorda. Suur osa on selles meisterlikel kudujatel ning kõrg- ja kutsetasandi õppeasutustel.