Kes on üksikvanemaga elava lapse perekond? Lapse perspektiiv

Abstract

Magistritöö eesmärk oli uurida laste vaateid ja tõlgendusi üksikvanemaga peres elamise osas. Eesmärgi täitmiseks kasutasin Irene Levini kolme etapilist perestruktuuri kaardistamise meetodit. Uurimuses osales üheksa last vanuses 11-13 aastat. Põhitulemused: • Laps peab oma perekonnaks endale olulisi lähedasi ja sugulasi, hoolimata sellest, kas nad elavad temaga ühes majapidamises või mitte. Bioloogilise vanema uue elukaaslase määratlemisel elukaaslasega ilmnes erisusi ning ilmnes, et peamiselt sõltub lapse ja elukaaslase omavahelisest suhtest, kas laps peab teda pereliikmeks või mitte. Enamasti olid laste jaoks kõik pereliikmed, keda nad juba välja tõid, olulise tähtsusega ning ei soovitud märkida perekaardil kedagi endast oluliselt kaugemale. • Kui lapsel on võimalik jätkata toetavat suhtlust mõlema vanemaga, ei mõtesta laps end kui üksikvanemaga peres elavat last. Lastes, kes kirjeldasid, et neil on võimalus mõlema vanemaga regulaarselt edasi suhelda, väljendus rahulolu. Vastupidiselt neile lastele, kellel ei olnud võimalik mõlema vanemaga regulaarselt toetavat kontakti hoida – nendes väljendus selles osas kurbus. Vanemate lahkuminek ei ole valdavalt laste jaoks positiivne uudis, kuid teatud juhtudel oli see laste jaoks positiivse mõjuga – näiteks siis, kui kodus leidsid aset pidevad konfliktid ja arusaamatused. • Laste subjektiivne heaolu seoses ühe vanemaga perekonnas on oluline teema, mida käsitleda rohkem erinevates teadustöödes. Paljud statistilised ja kvalitatiivsed andmed näitavad, et laste heaolu üksikvanemaga peres kasvades võib olla ohustatud erinevate tegurite (nt majanduslikud tegurid, ühiskondlikud eelistused, laste turvatunne ja stabiilsus jms) tõttu. Küll aga majanduslikest ja statistilistest näitajatest olulisem on laste enda subjektiivne tõlgendus ja turvatunne seoses nende perekonnaga. Leian, et uurimistulemused on kasulikud selle valdkonnaga tegelevatele spetsialistidele lapse subjektiivse tõlgenduse mõistmisel seoses tema perekonna ja üksikvanema lapseks olemisega kui ka ühiskonnale laiemalt mõistmaks ühe vanemaga peres kasvava lapse subjektiivseid tõlgendusi oma pere ja heaolu kohta.