Poetical features of the Peshitta psalter: A comparative study of the Hebrew and Syriac psalms

Abstract

Võttes arvesse varasemaid uurimusi Pešitta tõlketehnika kohta, on käesoleva doktoritöö eesmärk uurida, kuidas heebrea poeetilised struktuurid kajastuvad Pešitta süüriakeelsete psalmide tõlkes, et jõuda uue lähenemiseni süüria psalmide uurimises. Käesoleva uurimuse aluseks on Psalmid 8, 19, 29, 86, 96, 120, 124, 146 ja võrdluseks mittekanooniline Psalm 155. Väitekirjas tegeletakse Pešitta psalmidega vormikriitilisest vaatenurgast, tuvastades ja analüüsides stroofistruktuure ja erinevaid poeetilisi vahendeid, nagu stroofimarkerid, sõnakordus, kõlakujundid (eriti algriim), parallelism ja värsimõõt, mis arvestab nii sõnade, silpide kui ka konsonantide arvuga. Võrdleva raamistiku eesmärk on analüüsida süüria psalmide struktuuri- ja stiilielemente, kasutades heebrea psalmide ja luule uurimiseks välja töötatud analüüsimeetodeid. Heebrea tekstide rikkalik poeetilise analüüsi traditsioon on loonud väärtusliku läätse, mille abil vaadelda ja tõlgendada süüria kirjanduslikke kompositsioone, saavutades uusi teadmisi nende vormilistest omadustest ja väljendusviisidest. Süüria tõlkija eriline stiil võimaldab anda tõhusalt edasi spetsiifilisi poeetilisi vahendeid, eelkõige parallelismi, mis peegeldab hästi heebrea tekstis sisalduvat. Ehhkki teised poeetilised vahendid, nagu algriim ja sõnakordus on Pešitta psalmides olemas, kasutatakse neid siiski viisil, mis erineb eeldatavast heebrea alliktekstist. See viitab sellele, et ehkki süüria tõlkija oli teiste stiilielementide kohandamisel ja muutmisel kunstiliselt vaba ning sobitas neid süüria keele ja kirjandustraditsiooni ainulaadse keelelise ja esteetilise tundlikkusega, oli ta truu Vorlage poeetilisele struktuurile (eeldades, et Vorlage oli sarnane masoreetsele tekstile). Stroofid on süüria psalmide põhiline tunnus, mis sisaldavad erinevaid muid poeetilisi võtteid. Stroofide sees võib täheldada sõnakordust, algriimi, korduvaid süntaktilisi struktuure, parallelismi, inclusio’t, sulgemist, kiasmi ning silpide või sõnade tasakaalus arvu.

Considering the previous studies in several books on the translation technique of the Peshitta, this study aims to investigate how Hebrew poetical structures are reflected in the Syriac Peshitta psalm translation in order to create a new approach to the Syriac psalms. The scope of the current study will be Psalms 8, 19, 29, 86, 96, 120, 124, 146, and, for a comparison, the non-canonical Ps 155. This study investigates Peshitta psalms from a form-critical perspective, identifying and analysing strophic structures and various poetic devices such as strophic markers, word repetition, sound figures (especially alliteration), parallelism, and metre in terms of the number of words, syllables, and consonants. The comparative framework seeks to illuminate the structural and stylistic elements of Syriac poetry by utilising analytical methods developed for studying Hebrew psalms and poetry. The rich tradition of poetic analysis of the Hebrew texts provides a valuable lens through which to view and interpret Syriac literary compositions, revealing new insights into their formal characteristics and expressive techniques. The Syriac translator’s distinct style allows for the effective transmission of specific poetic devices, notably parallelism, which closely mirrors the characteristics of the Hebrew text. However, other poetic devices, such as alliteration and word repetition, although present in the Peshitta psalms, are employed in ways that diverge from the supposed Hebrew source. This suggests that while maintaining fidelity to the core poetic structure of the Vorlage (supposing it is similar to the Masoretic text), the Syriac translator exercised artistic license in adapting and modifying other stylistic elements to suit the unique linguistic and aesthetic sensibilities of the Syriac language and literary tradition. Strophes are a fundamental feature of Syriac psalms, showcasing diverse poetic techniques. Within these strophes, one can observe word repetition, alliteration, repeated syntactic structures, parallelism, inclusion, closure, chiasmus, and a balanced number of either syllables or words.