Ajutine kaitse või integratsioon: Rahvusvahelise ja ajutise kaitse saajatele suunatud tugisüsteem Rakvere linna ja Jõhvi valla näitel
Kuupäev
2024
Autorid
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Tartu Ülikool
Abstrakt
Käesolev uurimistöö analüüsib ajutise kaitse meetmete ja pikaajalise integratsiooni vahelist
tasakaalu Eesti kohalike omavalitsuste kontekstis, keskendudes Rakvere ja Jõhvi linnadele.
Uuringu taustaks on 2022. aastal alanud Ukraina sõda, mille tulemusena on Eestis ajutise kaitse
saanud märkimisväärne arv Ukraina sõjapõgenikke. Tuginedes Euroopa Liidu ajutise kaitse
direktiivile, käsitletakse, kuidas kiireloomuline kriisihaldus mõjutab kohalike omavalitsuste
suutlikkust pakkuda pikaajalisi lõimumismeetmeid. Rakvere ja Jõhvi linnad on uurimistöös
keskse tähelepanu all, sest neil on Eesti omavalitsuste seas kõige kõrgem ajutise kaitse saajate
osakaal. Uurimuse keskseks küsimuseks on: Kuidas pärsib ajutise kaitse lühiajaliste vajaduste
prioriseerimine kohalike omavalitsuste suutlikkust edendada pikaajalist integratsiooni? Töö
hüpoteesiks on, et ajutise kaitse meetmete rõhuasetus kiireloomuliste vajaduste rahuldamisele
vähendab kohalike omavalitsuste ressursse ja võimekust toetada ajutise kaitse saajate
jätkusuutlikku lõimumist. Andmete kogumiseks viidi läbi pool-struktureeritud intervjuud
Sotsiaalkindlustusameti esindajatega ning Rakvere ning Jõhvi kohalike omavalitsuste
teenistujatega. Intervjuude eesmärk oli kaardistada peamised probleemid ja väljakutsed
Ukraina sõjapõgenike toetamisel kohalikul tasandil ning analüüsida, kuidas ajutise kaitse
kiireloomulised meetmed mõjutavad pikemaajalisi lõimumisprotsesse. Uurimistöös läbiviidud
intervjuudest selgus, et Eestis elavatele ajutise kaitse saajatele suunatud tugisüsteemis
domineerivad pikaajalise integratsiooniga seotud probleemid, mis tulenevad peamiselt
piirkondlikest eripäradest ning kohalike omavalitsuse teenistujate abivajaduse hindamise
puudulikkusest. Pikaajalist integratsiooni takistavad kohalikul tasandil ka sotsiaalsete suhete
puudumine vastuvõtva ühiskonnaga, vähesed töövõimalused, majutus ja keeleõpe.
Kriisihalduse raames pakutavad teenused ja hüved on võimaldanud kaitse saanutel kiiresti
reageerida ja oma esmaste vajaduste rahuldamisega iseseisvalt toime tulla, kuid jäikade
regulatsioonide ning abikõlbmatuse tõttu on kohalike omavalitsuse suutlikkus tagada
pikaajalist integratsiooni raskendatud.