Ajutine kaitse või integratsioon: Rahvusvahelise ja ajutise kaitse saajatele suunatud tugisüsteem Rakvere linna ja Jõhvi valla näitel

Abstract

Käesolev uurimistöö analüüsib ajutise kaitse meetmete ja pikaajalise integratsiooni vahelist tasakaalu Eesti kohalike omavalitsuste kontekstis, keskendudes Rakvere ja Jõhvi linnadele. Uuringu taustaks on 2022. aastal alanud Ukraina sõda, mille tulemusena on Eestis ajutise kaitse saanud märkimisväärne arv Ukraina sõjapõgenikke. Tuginedes Euroopa Liidu ajutise kaitse direktiivile, käsitletakse, kuidas kiireloomuline kriisihaldus mõjutab kohalike omavalitsuste suutlikkust pakkuda pikaajalisi lõimumismeetmeid. Rakvere ja Jõhvi linnad on uurimistöös keskse tähelepanu all, sest neil on Eesti omavalitsuste seas kõige kõrgem ajutise kaitse saajate osakaal. Uurimuse keskseks küsimuseks on: Kuidas pärsib ajutise kaitse lühiajaliste vajaduste prioriseerimine kohalike omavalitsuste suutlikkust edendada pikaajalist integratsiooni? Töö hüpoteesiks on, et ajutise kaitse meetmete rõhuasetus kiireloomuliste vajaduste rahuldamisele vähendab kohalike omavalitsuste ressursse ja võimekust toetada ajutise kaitse saajate jätkusuutlikku lõimumist. Andmete kogumiseks viidi läbi pool-struktureeritud intervjuud Sotsiaalkindlustusameti esindajatega ning Rakvere ning Jõhvi kohalike omavalitsuste teenistujatega. Intervjuude eesmärk oli kaardistada peamised probleemid ja väljakutsed Ukraina sõjapõgenike toetamisel kohalikul tasandil ning analüüsida, kuidas ajutise kaitse kiireloomulised meetmed mõjutavad pikemaajalisi lõimumisprotsesse. Uurimistöös läbiviidud intervjuudest selgus, et Eestis elavatele ajutise kaitse saajatele suunatud tugisüsteemis domineerivad pikaajalise integratsiooniga seotud probleemid, mis tulenevad peamiselt piirkondlikest eripäradest ning kohalike omavalitsuse teenistujate abivajaduse hindamise puudulikkusest. Pikaajalist integratsiooni takistavad kohalikul tasandil ka sotsiaalsete suhete puudumine vastuvõtva ühiskonnaga, vähesed töövõimalused, majutus ja keeleõpe. Kriisihalduse raames pakutavad teenused ja hüved on võimaldanud kaitse saanutel kiiresti reageerida ja oma esmaste vajaduste rahuldamisega iseseisvalt toime tulla, kuid jäikade regulatsioonide ning abikõlbmatuse tõttu on kohalike omavalitsuse suutlikkus tagada pikaajalist integratsiooni raskendatud.