VKRK magistritööd – Master's theses

Permanent URI for this collectionhttps://hdl.handle.net/10062/34630

Browse

Now showing 1 - 20 of 57

Helmevööde valmistamise tehnoloogia ning arendamine Eesti muuseumikogude ainese põhjal
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2013) Kont, Ülli; Russak, Helve, juhendaja; Kütt, Christi, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia
Helmetikandiga kaetud meeste nahkvööd moodustavad väikese, kuid põneva osa Eesti etnograafilisest pärandist. Ese on huvitav ja atraktiivne, kuid neid on vähe tutvustatud. Vöid leidub üle Eesti erinevates muuseumikogudes, kuid siiani ei ole analüüsitud nende tikkimise ja õmblemise erinevaid töövõtteid. Põhjuseks võiks tuua selle, et vööde valmistamiseks ei kasutatud vanale käsitööle omaseid traditsioonilisi koduseid materjale vaid müügikaupa – helmeid (Astel 1983: 104). Ka Soome etnograaf (hilisem Eesti Rahva Muuseumi direktor) I. Manninen on öelnud: „.....meeste helmestikandis vööd on kõik ostetud ja pakuvad meile sellistena vähe huvi.“ (Manninen 1927: 377). 19. sajandi alguses kasutasid eesti talunaised tikandite kaunistamiseks helmeid paljudel esemetel: tanudel, käistel ja taskutel, reeglina oli see naiste rõivaste kaunistusviis. Sellepärast mõjubki 19. sajandi keskpaigast levinud meeste helmetikandis vööde kandmistava üsnagi kummalisena. Tänasel päeval on helmetööd jälle väga populaarsed. Kultuuripärandi tutvustamine läbi vanade töövõtete oleks minupoolne panus väärtustada esiemade käsitööd. A. Arelaid ja E. Jansen on öelnud: „Kultuuripärandi tundmaõppimine tähendab ühteaegu ise¬endale küsimuse esitamist: milline peaks olema minu edasiviiv osa?“ (Aarelaid, Jansen 1982, lk 79). Helmevöö on huvitav ja ilus ese, mis võiks tänapäeval uuesti kasutust leida.
Luust esemed: toormaterjal, töötlemistehnoloogiad ja tootearendus
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2013) Hint, Monika; Luik, Heidi, juhendaja; Summatavet, Kärt, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia
Loov-eksperimentaalses uurimistöös käsitletakse arheoloogilist luust esemete leiumaterjali kui inspiratsiooniainest käsitööettevõtjale, uuritakse toormaterjali hankimise võimalusi, viiakse läbi eksperimente luutöötlemise etappide optimeerimiseks ja arendatakse tooteartiklid. Luumaterjal käsitöölise ja loomeinimese vaatenurgast on sillaks mineviku ja oleviku vahel, sest see materjal eksisteerib meie kõrval tänapäeval samasugusel kujul nagu aastatuhandeid tagasi. See on alternatiivmaterjal, mida on võimalik kasutada tänapäevases tootearenduses teiste looduslike materjalide kõrval nagu vill, nahk, puit, kivi, savi. Tänapäeva põllumajandusettevõtete lihakäitlejatel tekivad loomsed kõrvasaadused, mis ei ole inimtoiduks kõlbulikud, nende materjalide hulka kuuluvad ka loomade luud. Sellise materjali looduslikku algvormi ära kasutades on võimalik luua esemeid, mis rikastavad ja arendavad ettevõtlust maapiirkondades ja annavad põllumajanduse kõrvalsaadustele majandusliku väärtuse. Eksperimentaaltehnoloogiad võimaldavad optimeerida tööetappe ja leida lahendusi säästvale materjalikasutusele. Üha trendikamaks muutuv säästlik mõtteviis ja tendents keskkonnasõbraliku tootmise suunas muudab teema aktuaalseks. Uurimistöö annab panuse loome- ja arendustöösse põllumajandusjäätmetele alternatiivse ning säästva kasutuse leidmiseks.
Avinurme lõimeripstehnikas põrandakatted Eestis ilmunud kudumisõpetuste ja muuseumikogude taustal ning katsed kasutada lõimeripstehnikat tänapäevaste linaste materjalidega kudumisel
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2013) Västrik, Veinika; Matsin, Ave, juhendaja; Reemann, Vaike, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond
Magistritöö uurimusliku osa keskmes on ülevaade lõimeripstehnikas põrandakatete kudumisest Avinurmes ja selle ümbruse külades 1950.–1970. aastatel tuginedes autori poolt läbiviidud välitöödele 2012. aastal. Otsides vastust küsimusele, kas Avinurmes oli tegemist lokaalse pärandoskusega, analüüsin Eesti kangakudumise käsiraamatutes ja ajakirjades avaldatud lõimeripstehnika kudumise õpetusi ja toon paralleele Eesti muuseumite kogudes ja erakogudes olevate lõimeripsiliste põrandakatetega. Järeldasin, et Avinurme lõimeripstehnikas põrandakatete kudumise „juured“ ulatuvad küll 19. sajandi lõpu trükisõnasse, kuid põlvkondade jooksul oli kirjalik päritolu ununenud ja välja arenenud kohalikud eripärad (iseloomulik materjalide, mõningate mustrite ja värvitoonide kasutus). Magistritöö praktilises osas katsetan kudumist kolme erinevate omadustega linase lõimematerjaliga, et leida võimalus nüüdseks moest läinud tehnika kasutusele võtmiseks kaasaegsel kujul.
Pott- ja kabimütside algupära ja areng 18.–19. sajandil ning nende valmistamistehnoloogia rekonstrueerimine ja arendamine
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2013) Lehis, Maret; Jõeste, Kristi, juhendaja; Piiri, Reet, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia
Maakiviehitus: ajalooline ülevaade ja tööprotsessid Joona talu kõrvalhoone näitel
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2013) Peebo, Alo; Parts, Priit-Kalev, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia
Vändra kihelkonna naiste traditsioonilised rahvarõivad: komplektide koostamine ja valmistamine tänapäeval
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2014) Raud, Inna; Tõnurist, Igor, juhendaja; Jõeste, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia
Kasetohust punutud eesti märsside tehnoloogilised eripärad, valmistamine ning tänapäevased rakendamisvõimalused
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2014) Rattasepp, Andres; Parts, Priit-Kalev, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia
Pakutrüki tehnoloogia levik Eestis 18.–20. sajandil ja selle traditsioonipõhine kasutamine tänapäeval
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2015) Moppel, Ruth; Matsin, Ave, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia
Minu magistritöö teemal „Pakutrüki tehnoloogia levik Eestis 18.–20. sajandil ja selle traditsioonipõhine kasutamine tänapäeval” käsitleb traditsioonilist trükipakkudega trükkimise tehnoloogiat, mida Eestis on ajalooliselt kasutatud. Puidust trükipakud on Eestis teinud läbi samasuguse arengu kui mujal maailmas. Neid leidub Eestis palju rohkem, kui on säilinud nendega trükitud tekstiile. Eestis on tekstiilidena olemas kõik ajaloolisi tekstiilitehnikaid esindavad näited. Kõige enam on Eestis säilinud sinivalgeid reserv- ja söövitustrükis tekstiilesemeid. Vähem on esindatud otsetrükk. Uurimistöö tulemusena olen klassifitseerinud, kaardistanud ja kirjeldanud, milliseid pakkudega trükitud tekstiile ja trükipakke Eestis leidub ning millist tehnoloogiat on nende valmistamiseks kasutatud. Praktilise töö käigus tegin katsetusi, valmistasin tekstiilide rekonstruktsioone ning tänapäevaseid pakutrüki kasutusvõimalusi tutvustavaid tapeete ja tekstiile.
Metallniplispitside levik Eesti rahvarõivastel 18.-19. sajandil Eesti Rahva Muuseumi kogude põhjal, nende kasutamise otstarve ja pitside rekonstrueerimine
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2015) Nöps, Angelika; Matsin, Ave, juhendaja; Talts, Eeva, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia
Magistritöö keskmes on metallniplispitsid 18.-19. sajandil, tuginedes Eesti Rahva Muuseumis olevatele esemetele. Kirjaliku töö esimeses osas annan ülevaate töö metoodikast ja valimist ning andmete kogumisest ja süstematiseerimisest. Töö teine osa sisaldab ülevaadet pitside ajaloost ja niplispitsi valmistamisest. Kolmas peatükk kajastab analüüsi, mis sisaldab Eestis kasutatud metallpitside levikut ja otstarvet, kirjeldades ka metallpitside valmistamiseks kasutatud materjale. Uuringu tulemusena selgus, et metallniplispitsiga kaunistatud esemed on valmistatud ajavahemikus 1714‒1900. Arvuliselt on kõige rohkem metallniplispitsi leida naiste peakatetelt (184), lisaks käistelt (17), põlledelt (5), palmikutelt (2), abudelt (2), seelikutelt (6), lahttaskutelt (2), tubakakottidelt (1) ja 4 eseme külge kinnitamata kardpitsi. Seega on metallniplispitsiga kaunistatud esemeid, mis on riietuses silmapaistval kohal. Geograafiliselt jagunevad metallpitsidega kaunistatud esemed Lääne-Eesti (Läänemaa, Saaremaa, Pärnumaa, Kihnu) ja Põhja-Eesti (Harjumaa, Järvamaa, Virumaa) vahel. Lõuna-Eestis üldiselt kardpitsiga kaunistatud esemeid ei leidu, va üksikud tanud Viljandimaalt Põltsamaa kihelkonnast ning Kolga-Jaanist ja Pilistverest. Niplispitsiga kaunistatud esemeid leidsin kokku 51 kihelkonnast. Neljandas osa käsitlen metallniplispitsi valmistamise tehnoloogilisi võtteid ja esitan pitside rekonstrueerimise kirjelduste kokkuvõtted. Lisaks on töö lisades 12 pitsi mustrid ja tehnilised joonised, mis võimaldavad huvilistel pitse ka ise valmistada, kuid eeldusena peavad neil olema selged niplamise algtõed.
Tootlikkuse kasvule suunatud tööskeemi loomine Weel OÜle traditsioonipõhiste vahvärkkonstruktsioonide valmistamiseks
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2015) Tammekivi, Tarmo; Karine, Kadi, juhendaja; Parts, Priit-Kalev, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia
Magistritöö käsitleb tootlikkuse kasvule suunatud tööskeemi loomist traditsioonilise ehitusega tegelevale ettevõttele Weel OÜ traditsioonipõhiste vahvärkkonstruktsioonide valmistamiseks. Töö eesmärk on koguda oskusteavet ning kaardistada tootlikkuse kasvu mõjutavad tegurid ning nende põhjal luua Weel OÜle tootlikkuse kasvule suunatud tööskeem. Magistritöös käsitlen tootlikkuse mõistet kui ettevõtte poolt tarbitud ajakulu ja vahvärkkonstruktsiooni ehitusmahu suhet. Ehk teisisõnu on tootlikkus kui süsteemi (antud juhul ettevõte) kulutatud sisendite ja teatava väljundi suhe. Lihtsustatult öeldes tähendab tootlikkus seda, et sama töö tehakse võrreldes konkurentidega ära lühema ajaga. Väidan, et tööskeemi süstematiseerides on võimalik tootlikkust suurendada traditsioonipõhiste vahvärkkonstruktsioonide valmistamisel. Läbimõeldud tööskeem võimaldab optimeerida ettevõtte ressursside (nt tööriistapark ja tööjõud) kasutust. Lisaks aitab tööskeem vältida mittevajalike liigutuste tegemist või ebaefektiivsete operatsioonide kasutamist.
Ajaloolistel allikatel põhineva rahvarõivakomplekti koostamise põhimõtted, komplektide koostamine ja valmistamine Virumaa rahvariiete näitel
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2015) Loite, Kersti; Matsin, Ave, juhendaja; Piiri, Reet, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia
Tõuke uurimistööle andis erinevates rahvarõivaraamatutes soovitatud Virumaa rahvarõivakostüümide vähesus. Kaasaegses kultuurisituatsioonis, kus inimesed soovivad kanda kodukihelkonna rahvarõivaid, tekkis eluline vajadus uurida paikkondlikku mitmekesisust ning pakkuda inimestele kandmiseks juurde erinevaid ajaloolistel allikatel põhinevaid rahvariiete variante. Magistritöö annab ülevaate naiste ja meeste rahvarõivakomplekti üksikesemetest. Töös on kaardistatud muuseumides ja erakogudes säilinud Virumaa rahvariideesemed. Välja on selgitatud ajaloolistel allikatel põhinevate seni koostatud rahvarõivakomplektide koostamise põhimõtted. Kogutud materjalide analüüsi ja uurimise tulemus andis tõenduse rahvarõivakomplektide koostamise võimalikkusest naiste puhul kihelkonniti, meestel aga Virumaa siseselt laiemale piirkonnale. Magistritöös on välja pakutud ajaloolistele allikatele tuginevad naiste rahvarõivakostüümid kõigile üheteistkümnele Virumaa kihelkondadele, kokku 21. Meeste rõivastuse variandid on pakutud Virumaale tervikuna ning kitsamalt lääne- või idapoolsetele kihelkondadele kandmiseks. Praktilise osana on valminud Rakvere kihelkonna naise, Virumaa mehe ja Jõhvi kihelkonna neiu kostüümid.
Ajaloolise ainese käsitlemise suunad ja võimalused traditsioonilise linase särgi valmistamise õpetamisel
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2016) Palumets, Ülle; Raud, Inna, juhendaja; Tuubel, Virve, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia
Uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada traditsioonilise linase särgi valmistamise tööprotsessi sarnasused ja erinevused võrreldes ajaloolise algmaterjaliga, analüüsida tehtavate valikute aktuaalsust ning õppevormi võimalikku mõju tööprotsessis tehtavatele valikutele. Töö koosneb viiest peatükist. Uurimistulemused on esitatud tööprotsessi kirjeldava ülevaatena ja uurimise käigus valminud särkidena. Praktilise tööna valmis kuus linast särki: Harju-Jaani naisesärk, kaks Vändra lapsesärki, Nissi meestesärk, keskaegne alussärk ning muinasaegne särk. Uurimise käigus osalesin neljas õppevormis – rahvarõivakool, õpe käsitöömeistri juures, hansarõivaste valmistamise kursus ning muinasaja taaskehastajate klubiline tegevus. Koolitustel käsitleti traditsioonilise rahvarõivaperioodi, keskaegse ning muinasaegse rõivastuse sh traditsioonilise linase särgi õmblemist. Kasutatud etnograafiline meetod võimaldas praktilise tööprotsessi käigus detailselt kogeda erinevate õppevormide ajaloolise ainese kasutamise suundumusi ning võimalusi. Töö käigus olen läbitud tööprotsessid kirjeldanud ning analüüsinud võrdluses ajaloolise ainese ning õppevormist tulenevate võimalustega. Uurimistöö tulemusel saab järeldada, et koolitustel lähtuti õpetuses ajaloolisest ainesest − etnograafilisest esemelisest algmaterjalist, ajaloolistest kirjeldustest ja teiste teadusharude uurimistulemustest, aga alati ei rakendatud särkide õmblemisel ajaloolisi töövõtteid. Särkide õmblemisel ei ole enamasti võimalik kasutada originaalesemetele sarnaselt käsitsi telgedel kootud linast kangast, see tuleb olude sunnil asendada vabrikukangaga. Vabrikukanga teistsugused omadused tingivad muutused nii tikkimisel kui õmblemisel. Mõned ajaloolised töövõtted ei ole vabrikukanga kasutamisel võimalikud. Traditsioonilise linase särgi õppeprotsessis on oma roll õpetamise erinevatel teguritel. Lühiajalised kursused ja õppevormid, millel on kindlaks määratud õppeperioodi jooksul väga suur maht, ei anna osalejale piisavalt võimalust ajalooliste algmaterjalide uurimiseks ja traditsiooniliste töövõtete katsetamiseks ning rakendamiseks. Sellisel puhul kujunevad juhendajatel välja kindlad töövõtted, mille rakendamine tagab rõiva õmblemise õnnestumise.
Kuusalu kihelkonna vanem pulmakombestik ja selle taasloomine tänapäeval
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2016) Veersalu, Liis; Jõeste, Kristi, juhendaja; Õunapuu, Piret, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia
Käesolev magistritöö „Kuusalu vanemad pulmakombed ja nende taasloomine tänapäeval“ on olnud ajendatud huvist suurendada tänases pulmamaastikus pärimuslike pulmade osakaalu enda kodukihelkonna näitel. Oma uurimuse kaudu annan hoo Kuusalu kihelkonna vanema pulmakombestiku taasloomisele ning soovin huvi selle korraldamise vastu abiellujate seas laiendada eelkõige läbi eeskujude andmise. Teema reaalse rakendamise teeb keerulisemaks asjaolu, et siin paikkonnas on ajalooliste sündmuste ning ühiskonna muutumise koosmõjul vanemate pulmakommete kasutamise järjepidevus katkenud. Kohaliku pulmakombestiku uurimise allikmaterjal põhineb Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi materjalidele. Lisaks koduloo-uurija G. Wilbergi uurimusele 1913. aastast ning H. Tampere ülestähendustele aastast 1938. Kuusalu kihelkonna vanemate pulmakommete taasloomisel toetun enda ning teiste praktikute kogemusele pärimusliku pulma loomisel. Käsitlen oma töös Kuusalu kihelkonna pulmakombestikku 19. sajandil. Loomaks silda tänapäeva ja kahe sajandi taguse perioodi vahel analüüsisin enda töös ka muutusi Kuusalu kihelkonna pulmakommetes 20. sajandil ning kaardistasin pulmamaastikku Eestis tänasel hetkel. Enda magistritöös „Kuusalu kihelkonna vanem pulmakombestik ja selle taasloomine tänapäeval“ uurisin Kuusalu kihelkonna vanemaid pulmakombeid ja erinevaid pulmaesemeid ning soovin neid tänapäevases pulmakorralduses kasutada. Minu teemakäsitluse teeb keerulisemaks asjaolu, et taasloon kohalikke pulmakombeid paikkonnas, kus pärimuslike pulmade järjepidevus on katkenud. Magistritöö eesmärgina valmis esmane tööversioon ehk projekt, mille alusel on võimalik korraldada pärimuslikku pulma tänapäeval. Selle juurde valmisid ka pruudi veimevakk, pruutpaari riided ning teised pulmas tarvilikud esemed. Käesolev töö on alustalaks tulevikus antud teemas veel põhjalikumalt edasiliikumiseks. Spetsiifilisemate alateemadega nagu pulmalaulud või -tantsud põhjalikumalt ma oma magistritöös ei tegelenud. Põhjuseks on minupoolne mitte piisav pädevus neis valdkondades, ajalise ressursi piiratus ning ka asjaolu, et väljatoodud teemad on oma mahukuselt potentsiaalsed eraldiseisvad magistritööd. Neis teemades teen Kuusalu kihelkonna pärimuspulma loomise juures koostööd professionaalidega. Kuusalu kihelkonna vanem pulmakombestik on üldjoontes sarnane Eesti ning täpsemalt Põhja-Eesti teiste kihelkondade pulmatraditsioonidega. Üks suuremaid erinevusi on uju mittekasutamine ehk Kuusalus ei peidetud pruuti teekonnal pruudikodust peiukoju sõba alla. Selle kombe eesmärk oli kaitsemaagiline. Kuusalus on aga pulmade juures suurt rõhku pandud pruudi valmistatud esemetele. Pruut pidi lisaks veimevakale ning kingitustele pruudipõlves valmis jõudma ka uhkelt kaunistatud ning kirjatud pruutvaiba, millega kaeti pruutkirst. Pulmategelastest olid Kuusalus samad rollitäitjad, mis teistes lähemates kihelkondades. Kuusalus aga ei olnud mitut pruuttüdrukut ja peiupoissi, vaid pigem üks esindaja. Kuusalus oli valdav kaheotsaga pulm, ehk pulm liikus pruudikodust peiukoju. Pruudipoolsete pulmaliste ehk vakarahva esindaja oli kaasanaine ning peiupoolsete pulmaliste ehk saajarahva esindaja isamees. Pulmas oli tähtsal kohal ka pillimees ning pulmalaulikud. Pulmad kestsid minimaalselt kolm päeva. Sama oluline, kui pulmad ise, olid kõik ettevalmistused – kosjad, kihlused ning pruudipõlves kogukondlik annivaka valmistamine. Tänapäeval pärimuspulma taasloomist planeerides oli oluline tajuda tervikut – lisaks kombestiku ning esemelise poole ettevalmistamisele tuli arvestada ka ühiskondade lõhega. Keskkond, millest taasloodavad pulmakombed pärinevad, oli väga erinev tänasest päevast. Muutunud on kombelisus ning abiellumise eesmärk. Samuti on inimestel pigem kadunud vajadus ning seega ka oskused ise käsitööd valmistada. Eraldi kitsaskoht on ka asjaolu, et pulmades osalevad inimesed ei ole kursis vanemate traditsioonidega ning võivad sel moel jääda pigem passiivse pealtvaataja rolli. Tänapäevase pärimusliku pulma loomise õnnestumise aluseks on kõikide pulmategelaste teemasse pühendamine. Olen lootuses, et valminud magistritöö jääb aluseks edaspidistele sügavamatele kitsamateemalistele uuringutele. Samuti ootan, et liikumalükatud idee korraldada Kuusalu kihelkonna pärimuslikku pulma tänapäeval läheb edukalt edasi ning nakatab oma ehedusega mitmeid tulevasi abiellujaid ning see osa meie pärandist tõesti taaselustub.
Tülltikandi tehnika, areng ning iseärasused Eestis
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2016) Jõgi, Jane; Matsin, Ave, juhendaja; Pink, Anu, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia
Käesolev uurimus - „Tülltikandi tehnika, areng ning iseärasused Eestis“ keskendub tüllile tikkimise tehnikatele Eestis. Siinsed tülltikandid on tikitud käsitsi masinkootud tüllvõrgule ja pärinevad peamiselt ajavahemikust 19. sajandi I poolest – 20. sajandi I pooleni. Uurimustöö eesmärgiks oli välja selgitada Eestis kasutusel olnud tülltikandi tehnikate ajalist kuuluvust määratlevad tunnused - tikkimiseks kasutatud materjal, pistetüübid ja kasutatud mustrimotiivid. Kõike arvesse võttes on tikanditehnikaid võimalik kirjeldada ja liigitada. Vastavalt eesmärgile analüüsisin tülltikandiga kaunistatud muuseumiesemeid, kirjeldasin tehnikad ning nende tehnikate seoseid teatud ajaperioodil levinud rõivaesemetega. Varasemaid tikitud esemeid võime vaadelda kui rahvarõivaesemeid (tanud ja ülepearätid), hiljem aga lähtuti esemete materjali, lõike ja tikkimismustri valikul rahvusvaheliselt levinud moesuundadest mis levisid linnamoelise riietuse kasutusele tulekuga. Uuringu põhjal võib eristada Eestis kuut tüllile tikkimise tehnikat, mis erinevad üksteisest pistetüübi või materjalivaliku poolest. Kahe tehnika puhul saame rääkida paikkondlikust tehnoloogilisest pärandoskusest - need on eelpistes tülltikand, millega on kaunistatud tülltanusid ja tanuäärepitse, ning villane eelpistetikand, mida on tikitud peamiselt ülepearätikutele. Need tüllile tikkimise tehnikad toetuvad varasemale kohalikule tikkimiskogemusele ning nende tikkimismustritena on kasutatud siinsele rahvuslikule tikandile iseloomulikke motiive. Toetudes muuseumiesemete vaatlusele ja kirjalikele allikatele määratlesin täpsemalt tunnused ja valmistusviiside eripärad, mille poolest erinevad Eesti tülltikandid mujal maailmas leiduvatest, rekonstrueerisin Eestis tuntud tülltehnikate kunagised valmistusviisid ning katsetasin neid tööproovide valmistamisel. Tööproovide valmistamisel oli eesmärk taastada töö käik, pidades silmas vajadust kasutada tikandit tänapäeval kas rahvariideeseme või ajastukostüümi kaunistamisel.
Ruhnu talutoa mööbel - kaardistamine ja uuendamise võimalused
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2016) Bachman, Kristjan; Konsa, Kurmo, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia
Ruhnu saar kui geograafiliselt eraldatud piirkond on pakkunud mitmekülgset uurimisainet nii etnograafidele kui ka ajaloolastele. Uuritud on ruhnlaste elukorraldust, sotsiaalset kooslust, arhitektuuri ning ülevaatlikult ka mööblit. Põhjalikum Ruhnu mööbli kaardistamine ja stiilikäsitluse analüüs siiani puudus. Ruhnu mööbli põhjalikumat uurimist alustasin 2009. aastal, tehes Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputööd, mis sai ka aluseks praegusele magistritööle „Ruhnu talutoa mööbel – kaardistamine ja uuendamise võimalused“. Ajalise uurimisvahemiku määras säilinud mööbli vähene hulk, mis on peamiselt 18. sajandi lõpust kuni 20. sajandi alguseni. Magistritöö eesmärke oli kaks. Esmalt kaardistada põhjalikult Ruhnu mööbel lähipiirkonna muuseumite ja erakogude põhjal ning ühtlasi anda põhjalikum ülevaade mööbli kujunemisest saare geograafilises kontekstis. Teiseks uurida Ruhnu mööbli nüüdisajastamise võimalusi ning koostada ülevaade Ruhnu talutoamööbli tänapäevastest tootmisvõimalustest ja puutöö arendamisest Ruhnu saarel. Teoreetilis-uurimusliku ja eksperimentaal-praktilise töö jaoks kasutasin nii kvalitatiivseid kui kvantitatiivseid uurimismeetodeid. Andmeid kogusin peamiselt välitöödel ja informantide käest, samuti kasutasin esemete võrdlevat vaatlust ja andmebaaside ning fotomaterjalide analüüsi. Polükroonsete Ruhnu aidakappidele viimistlust uurisin ATR-FT-IR-spektroskoopilise meetodiga, et selgitada välja traditsioonilisel mööblil kasutatud värvikoostised, mida saaks kasutada ka tänapäeval. Püstitatud eesmärkide alusel oli magistritöö jaotatud kaheks suuremaks peatükiks. Töö esimeses pooles andsin ülevaade Ruhnu mööbli olemusest kohalikus talupojakultuuris, mööbli praegusest arvulisest seisust, selle tüüpkonstruktsioonidest, dekoreerimisest ja kasutuskohtadest. Samuti andsin Ruhnu puutööriistadest ülevaate, mis aitab mõista saare meistrite tehnilisi võimalusi ja seeläbi kohaliku mööbli kujunemist. Töö teises osas käsitlesin Ruhnu mööbli tootmisvõimalusi ja traditsioonilise mööbli alusjooniste kogu, mida saab aluseks võtta nüüdisaegse mööbli kujundamisel. Uurimuses vaatlesin traditsioonilisi ja tänapäevaseid tehnoloogiaid ning töövõtteid, ning selle põhjal andsin ülevaate uute tehnoloogiate sobivusest Ruhnu-ainelise mööbli taastootmiseks. Vajaduse tingis ruhnlaste suurenev tahe alustada uuesti katkenud traditsioonidega puutööndust ja kohaliku mööbli tootmist. Magistritöö tulemusena leian, et Ruhnu saar on äärmiselt omalaadne, samuti selle mööbel, mis kultuuripärandina vajab suuremat tähelepanu ja kaitset. Magistritöös kaardistatud andmed võimaldavad saada selgema ülevaate Ruhnu mööbli hetkeseisust ning hinnata edasist vajadust mööbliesemete võimalikuks kaitseks.
Kuldtikand Eestis: väljakujunemine 20. sajandi alguses ja kohandamine kaasajal
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2016) Bristol, Liliana; Matsin, Ave, juhendaja; Raabe, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia
Lina töötlemine 20. sajandi esimesel poolel Eestis ja selle protsessi taasloomine
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2016) Pensa, Margit; Matsin, Ave, juhendaja; Vahtramäe, Ell, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia
Robert Natuse riidevärvimis- ja trükkimistööstus Viljandis aastatel 1883-194
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2016) Joala, Liisi; Jõeste, Kristi, juhendaja; Valk, Piret, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia
Magistritöö "Robert Natuse riidevärvimis- ja trükkimistööstus Viljandis aastatel 1883–1941" sisaldab endas nii uurimuslikku kui ka praktilist osa. Magistritöö eesmärgiks olen seadnud 19. sajandi lõpust 20. sajandi alguseni tegutsenud väikeettevõtete käsitlemise ja seeläbi Eesti kangatrüki ajaloo täiendamise. Praktilise töö tulemusel olen katsetanud ühiseid kangatrüki retsepte, mis oleksid sobilikud nii pakutrüki kui ka siiditrüki jaoks. Trükikatsetuste ja -kavandite vahendusel olen toonud nähtavale sajanditaguseid Eestis levinud trükimustreid, mida võib hetkel vaid muuseumites leiduvatel trükipakkudel imetleda. Oluliseks olen pidanud ka tänapäevases kontekstis pakutrükile põhjendatud rolli leidmist siiditrüki kõrval. Uurimuslik osa käsitleb suurtööstustele eelnenud ja siiani tähelepanuta jäänud väiketootmisi – riidevärvimistööstuseid, mille klientideks olid käsitöölised. Kõige põhjalikuma ülevaate saab Robert Natuse riidevärvimistööstuse ajaloost, mis sisaldab endas teenuste, masinapargi, kangavärvide, materjalide ja tehnoloogiate kirjeldusi. Lisaks saab lugeda ka teistes Euroopa ja Eesti värvimiskodades kasutatud kanga- ja trükivärvidest, keskendudes eelkõige sünteetilistele värvidele ja põhjalikumalt Natuse reklaamides mainitud sünteetilisele indigole Indanthren. Kangatrükitehnoloogiatest peatun reserv- ja otsetrüki juures. Magistritöö raames viisin läbi kümme erinevat katset sünteetilise indigoga – kolm kanga värvimise, ühe otse- ja kuus reservtrüki katsetust. Praktilises osas olen võimalikult täpselt kirjeldanud ja vajadusel ka kohandanud retsepte ning protsesse, neid omavahel võrrelnud ning analüüsinud tulemusi. Katsetusi võib vaadelda eraldi õppemapist. Õppe-eesmärgil olen välja valinud ja läbi joonistanud mõned Natuse trükipaku mustrid ning otsinud neile tänapäevases kontekstis mõistlikud väljundid, võttes arvesse paku- ja siiditrüki miinuseid ning plusse. Koostöös TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse tudengi Gert Simsoga sai taasloodud kolm Robert Natuse trükipakku. Kolm graafilisemat ja keerukamat kujundit tõin siiditrükki üle. Kanga värvimise- ja trükikatsetused sünteetilise indigoga Indanthren üldjoontes õnnestusid. Siiski tundsin eksperimentide käigus puudust indigoga värvimise jaoks mõeldud spetsiaalsete vahendite ja tingimuste järele. Kui selle tegevusega jätkata, siis tuleks tegeleda veel leiutamisega. Katsed tõestasid, et indigoga värvimise jaoks olid kunagi eraldi ruumid ja eriline sisseseade põhjusega. Katsetamiste käigus lootsin leida ühiseid retsepte, mida saaksin kasutada nii paku- kui ka siiditrükis. Otsetrükk sünteetilise indigoga toimis mõlema puhul, aga reservtrüki osas tuleb jätkata retseptide otsinguid.
Põhja-Liivimaa labakindad XIX sajandil : tehnoloogilised võtted ja kohandatud rekonstruktsiooni kudumine
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2017) Saaremets, Merike; Jõeste, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Eesti rahvusliku silmuskudumise ajalugu on tänu säilinud tuhandetele museaalidele võrdlemisi hästi jälgitav alates XIX sajandi I poolest. XX sajandi lõpukümnenditest peale on meie ajalooliste kudumite uurimise ja taaskudumisega tegelejate hulk pidevalt kasvanud nii kodumaal kui ka mujal maailmas. Kirjandust on ilmunud nii eesti kui mõnevõrra inglise keeles. Pildistatud ja internetis kättesaadava esemekogu maht kasvab pidevalt. Kindauurimist alustasin oma kodukihelkonna Suure-Jaani ainestiku põhjal. Pärast esialgsete arusaamade kujunemist nii kinnaste liikide, kronoloogia kui tehnoloogiliste võtete osas kasvas vajadus tunda tausta ehk kinnaste kujunemislugu üldisemalt. Kuna XIX sajandil kuulusid Lõuna-Eesti (k. a Suure-Jaani kihelkond Viljandimaal) ja Põhja-Läti ühisesse Liivimaa kubermangu pealinnaga Riias, piiritlesin magistritöö materjali Lõuna-Eesti alade ehk endise Põhja-Liivimaa kindapärandiga. Keskendusin labakinnastele, sest sõrmkindad on hilisemad, mõneti ühtlasemad, ja neid uurib põhjalikult mu magistritöö juhendaja MA Kristi Jõeste. Keskendusin eesmärgile mõista eelkõige kinnaste kujundus- ja kudumisvõtteid sel tasemel, et suuta tänaste vahenditega taaskududa endiste aegade ilu. Vaatlesin muuseumis üle 300 kindapaari, üksikkinda, kindakatke. Vaatlusandmed süstematiseerisin tabeli kujul. Magistritöö esimene peatükk keskendub uurimistulemuste kirjeldamisele paikkonniti. Teine peatükk on pühendatud läbikootud kinnaste saamisloole – tehnoloogilistele üksikasjadele koos püüdega mõista ühe või teise otstarbekust, kogemustele kudumistiheduse ja tänapäevase materjali sobitamisest. Kuna muuseumikinnaste koopia ei sobi tihti tänase inimese kätte (inimene on XXI sajandil märgatavalt suurem kui XIX sajandil) ja tema ootus kantavale kindale erineb samuti endisaegsest, seadsin eesmärgiks kududa kohandatud rekonstruktsioone ehk museaaliga sarnaseid, ent kandjale sobivaid labakindaid. Kas eesmärk täitus, selgub sedamööda, kui kindad leiavad edaspidi kandjad. Ootuspäraselt on eriti omapärased kindad kuulunud suletud ühiskonna ellu (saared, äärealad). Südamaal on ühelaadseid kindaid kootud laiematel aladel (vrd Mulgimaa, Põhja-Viljandimaa). Siiski on eripärasid ka rühma sees (nt Lääne- ja Ida-Mulgimaa erinevused, Pilistvere ja Kolga-Jaani selge eristus värvides). Mida enam XIX sajandi lõpu poole, seda värvikamaks ja ühetaolisemaks muutusid kindad nii kirja kui tehnoloogiavõtete poolest. Saartel oli ühtlustumine aeglasem. Loodetavasti pakub minu töö äratõuke- ja arendusvõimalusi nii uurijaile kui praktikutele, kes vajavad eelkõige näpunäiteid ilu ja otstarbekuse taasloomiseks, millest vanad labakindad on tulvil
Villaste kangaste kudumise võtted 11.-17. sajandi Eesti arheoloogiliste leidude põhjal ja nende taasloomine tänapäeval
(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2017) Kaljus, Astri; Rammo, Riina, juhendaja; Matsin, Ave, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Magistritöö „Villaste kangaste kudumise võtted 11.–17. sajandi Eesti arheoloogiliste leidude põhjal ja nende taasloomine tänapäeval“ sisaldab uurimuslikku osa, esemelise allikmaterjali käsitlust ja praktilise töö valikuid, kirjeldusi ja kokkuvõtteid. Töös keskendusin kangakudumise juures kasutatud töövõtetele ja kangaste visuaalsele taasloomisele. Kui enamasti on rekonstrueeritud mineviku rõivaesemeid või rõivajooniseid, siis antud töös lähenesin arheoloogilisele ainesele kangakudumise tehnoloogia taastamise eesmärgil. Esemelise allikmaterjalina kasutasin Tartu Ülikooli arheoloogiakogus, Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogus ning ERM-i tekstiilikogus hoitavaid tekstiilileide. Ajaliseks alampiiriks minu uurimistööle on 11. sajand, mille tingis Eesti aladel levinud matmistraditsioon. Kuni 11. sajandini oli tavaks surnud ja neile kaasa pandud panused põletada, tänu millele pole enne seda tekstiilid enamasti säilinud. Minu töö ajalise ülempiiri seadis Eesti üks paremini säilinud arheoloogilisi tekstiilileide Parisselja rabast ja asjaolu, et see on dateeritud 15.–17. sajandisse. Uuritud tekstiilileiud pärinevad enamuses maakalmistutest ja peitleidudest. Uurimusest jäid välja keskaegsed linnatekstiilid ja eraldi uurimust vajavad Siksälä matuste tekstiilid. Magistritöö ühe tulemusena sai dokumenteeritud 11.–17. sajandi arheoloogilised tekstiilileiud. Selles tuginesin arheoloogiliste tekstiilide uurimisel tavapäraseks saanud tehnilise analüüsi põhimõtetele, mille põhjal vaatlesin järgmisi omadusi: materjali (lõnga), kanga tihedust, sidusetüüpi, struktuuri, eritunnuseid (servad, alustused, lõpetused) ja viimistlust. Selekteerisin välja informatiivsemad ja paremini säilinud leiud, mille võtsin praktiliste katsetuste juures aluseks. Praktilise töö eesmärgiks oli saavutada leiumaterjalile võimalikult sarnaseid vasteid, kasutades tänapäevaseid materjale ja töövahendeid, et tulemused oleksid teostatavad ka edaspidi. Kõige suuremaks takistuseks praktilise töö juures oli samade omadustega lõngade leidmine. Kuna minu magistriõpingute ajal sai teoks TÜ VKA käsitöö osakonna villavabriku soetamine ja sisseseadmine, siis muutis see paremuse poole ka minu materjali otsingud. Üks olulisemaid tegureid on see, et masinapark võimaldab valmistada siledat poolkammlõnga. Originaalidele sarnaseid tulemusi saavutasin, kui kasutasin kudumiseks siledamat lõnga. Sellise materjaliga tuleb kangastruktuur hästi esile, mis iseloomustas suuresti uuritud originaale. Laiemas perspektiivis on käesoleva uurimuse põhjal plaanis TÜ Viljandi kultuuriakadeemia Vilma villakojas välja töötada kindel sortiment lõngu, millega töö ajalisest raamistusest pärit kangastest koopiaid kududa

Browse

Browsing VKRK magistritööd – Master's theses by Issue Date