Res Musica 16 (2024)

Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/106089

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 14 14

Artemi Troitski. Back in the USSR: roki ajalugu raudse eesriide taga
(Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2024) Ventsel, Aimar; Schaper, Anu; Davidjants, Brigitta, koostaja
Authenticity and the Subcultural Network of the Estonian Pagan Metal Scene
(Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2024) Holitsyna, Polina; Davidjants, Brigitta, koostaja
Artiklis uuritakse subkultuurse autentsuse konstrueerimist ja taastootmist Eesti pagan metal’i skeenes nii seesmisest kui ka välisest perspektiivist. Pagan metal’i skeene all mõistab autor extreme metal’i skeene ühte osa Eestis, mis on ühtlasi artikli analüütiline tööriist. Pagan metal hõlmab bände, mis muusikaliselt lähtuvad black metal’i helimaastikust ning mille tekstid on seotud ajaloo ja looduse teemaderingiga. Oma analüüsis toetub autor subkultuurivõrgustiku (Williams 2011) ja võrgustiku (Noyes 1995) mõistetele, defineerides subkultuursust kolme tsooni kaudu: esimene tsoon (muusikud ja kõige aktiivsemad subkultuuri liikmed), teine tsoon (paljud fännidest) ja liminaalne tsoon (ebapüsivad subkultuuris osalejad). Analüüsi keskmes on välitööde andmed, mis pärinevad esmajoones muusikutelt. Seega on artikli fookus autentsuse tajumisel ja konstruktsioonidel esimeses tsoonis. Välitöö meetodid hõlmasid intervjuusid, küsimustikke, osalusvaatlust ja netnograafiat (veebiruumide uurimist). Andmeid kogus autor kontsertidel, eraviisilistel koosviibimistel, järelpidudel, festivalidel ja üks-ühele-intervjuudes. Autor uurib subkultuuri seesmisi autentsuse konstrueerimise ja taastootmise protsesse temaatilistes ja sotsiaalsetes mõõdetes (Larsson 2013), mis on omavahel tihedalt seotud. Sotsiaalne autentsus hõlmab antud juhul subkultuurseid käitumismalle ja praktikaid, samas kui autentsuse temaatiline aspekt puudutab visuaalseid väljendusi, stiili ja sümboleid. Kuigi seesmisest perspektiivist kiputakse subkultuurisisest autentsust samastama „kire” mõistega, mis viitab esmajoones sotsiaalsele mõõtmele, näitab välisest perspektiivist lähtuv, et osalejad väljendavad oma arusaamu autentsusest, väärtustades pühendumust, kohalolekut ja teadmisi. Kuigi osalejad ise vaidlustasid idee, mille kohaselt määravad subkultuuri liikme autentsuse olulisel määral välimus ja stiil, selgus uuringutulemustest siiski, et visuaal on siseringi sotsiaalset autentsust kujundava väärtusena oluline, näiteks soengute, fännikaupade ja aksessuaaride kaudu. Selline komplekssus näitab, et pühendumus metal’i elustiilile ulatub kaugemale juhuslikust osalusest subkultuurses elus ning tähendab pigem järjepidevust ja subkultuuri elementide kaasamist igapäevaellu. Seega on antud skeene raames tõeliselt subkultuurne inimene see, kelle jaoks metal on elustiil, mis kujundab tema argivälimust ja käitumist, tuues omakorda kaasa tugeva subkultuurisisese kuuluvustunde. Neid mõisteid analüüsib autor Hard Rock Laagri festivali näitel, mis on hea näide autentsuse taastootmisest kollektiivses kontekstis. Festivalil kogunevad samale pinnale, millel subkultuurilised teadmised kujunevad ja kus neid taastoodetakse, nii esimese kui ka teise tsooni subkultuursed inimesed, samuti liminaalsed liikmed. Olulisel kohal on nii sotsiaalne kui ka temaatiline siseringi autentsus, mis realiseerub Hard Rock Laagri tegevuses ja visuaalses stiilis. Tervikuna illustreerib artikkel subkultuurilise autentsuse seesmiste ja väliste perspektiivide keerukust, mis kujuneb sageli esimese järgu tsoonis ja kinnistub laiemas extreme metal’i subkultuuris.
Autorid/Authors
(Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2024) Davidjants, Brigitta, koostaja
Editor's Preface
(Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2024) Davidjants, Brigitta; Davidjants, Brigitta, koostaja
Force of Nature, Forced by Nature? Esthonus Silvanus Inspired Femininities in Popular Music
(Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2024) Kirch Schneider, Kerli; Tiidenberg, Katrin; Davidjants, Brigitta, koostaja
Käesolev artikkel uurib loodusest inspireeritud naiselikkuse kujutamist Eesti popmuusikas ning viise, kuidas need kuvandid suhestuvad kohaliku valitseva ökorahvusliku naiselikkuse diskursusega. Täpsemalt vaadeldakse, kuidas tunnustatud Eesti artistid (ja teised muusikatööstuse esindajad) ning nende vaadatuimad muusikavideod neid domineerivaid naiselikkuse kuvandeid juurutavad, problematiseerivad ja/või vaidlustavad. Lisaks uuritakse nende arusaamasid ja naiselikkuse väljendamist ka Eesti peavoolumeedias levinud laiemate kultuuridiskursuste raames. Tulemused näitavad, et looduse ja naiselikkuse suhe on Eesti popmuusikas väljendatud kahe erineva, kuid omavahel seotud vaatenurga kaudu. Muusikavideote visuaalid ja narratiivid laenavad rutiinselt Esthonus silvanus’e ehk metsaeestlase pärimusest (Remmel, Jonuks 2021) ning selle seostest „päris” eestlusega, kujutades naisi loodusjõududena – jumalannade, haldjate, nõidade ja muude müstiliste olenditena – või „loomuliku” loodusesse sulandumise kaudu. Kuigi sellised naiselikkuse kuvandid võivad näida jõustavana – kuna metsaeestluse pärimus ühendab Esthonus silvanus’e identiteedi autentse, iseseisva eestlusega –, esitatakse neid sageli viisil, mis tugevdab ökorahvuslikes diskursustes domineerivaid heteronormatiivseid väärtusi. Teisalt aga näitavad intervjuud, et naismuusikud ise kipuvad nendes müstilistes loodusest inspireeritud naiselikkusekuvandites kahtlema, kirjeldades end pigem ilmalike naistena kui muusikavideotes nähtud jumalike tegelastena. Teine uuringus esile kerkinud loodusest inspireeritud popmuusika naiselikkuse kujutamise viis on näidata naisi kui bioloogilise (looduse) taastootmise teostajaid. Seda kuvandit juurutatakse eelkõige Eesti peavoolumeedias ning see toetab (öko)rahvuslikus diskursuses esile tõstetud ideed loomulikust, lapseootel naisest, kelle tähtsaim roll siin elus on rahvuse ja/või inimkonna (üles)ehitamine. Seda ideed komplitseerivad naissoost muusikavideoloojad, kes küll kujutavad naiste olemust seotuna emadusega, kuid kelle emakujutlus ei ole mingil moel (hetero)normatiivne. Selle stereotüübi seavad kahtluse alla ka naissoost intervjueeritavad, kellest enamik on emad, kinnitades intervjuudes, et naiselikkus ei tohiks võrduda emadusega, isegi kui see sageli nii tundub. Esitades juhtumiuuringu Eesti popmuusika naiselikkuse kuvanditest, laiendab käesolev artikkel Lääne domineerivat kontseptuaalset raamistikku popmuusika/-kultuuri sookonstruktsioonide analüüsimisel. Eesti kogemus popmuusika naiselikkuse konstrueerimisel on laiemas kontekstis ülioluline, kuna postmodernne teadmusloome toetab pigem väikeste, kohalike lugude rikkust kui üht suurt narratiivi.
Friedrich Nietzsche. Wagneri juhtum. Nietzsche contra Wagner
(Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2024) Tool, Aare; Schaper, Anu; Davidjants, Brigitta, koostaja
Juhtumiuuring harrastuskoorilauljate meeleolu- ja ärevusnäitajate muutustest proovi- ja kontserdisituatsiooni võrdluses LGBTQ+ segakoori Vikerlased näitel
(Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2024) Raju, Marju; Davidjants, Brigitta; Davidjants, Brigitta, koostaja
The positive impact of choral singing and music more generally on people’s mental well-being has been extensively researched and proven. Often, the focus is on the self-esteem of the singers (Moss et al. 2018), as well as on the psychological and physiological benefits and the social and community support people gain from participating in choral and community singing, especially those from marginalised groups (Bird 2017: 194). Methodology. The case study consisted of participant observation during the rehearsal and performance situations, a questionnaire, an in-depth interview with the conductor, a workshop, focus group interviews with choir members, and feedback of the results to choir members. This article covers only quantitative results from the questionnaire and from observation of the participants. Choir members. The participants were the singers and the conductor of the LGBTQ+ mixed choir Vikerlased based in Tallinn, established in 2017. The average age of respondents to the questionnaire (n=15) was 36.6, the youngest was 27 and the oldest 55. Respondents had been singing in the choir for an average of two years. The majority (13) had been involved in choral singing also in earlier life, since school. The following options were available in the questionnaire to identify their gender or sexual identity: male (M), female (N), lesbian (L), gay (G), bisexual (B), trans (T), queer (Q), asexual (A) and intersex (I). Seven respondents chose one symbol, eight respondents chose more than one, with a maximum of four symbols. The I symbol was the only one in the list not used in connection with their identity. The explanation box was used by four respondents who added new terms to the repetition of definitions already in the list: non-binary and pansexual. In order to avoid any possible implicit identification of the participants, the article does not provide more detailed information about the respondents. Selected results. Motivation for singing. Respondents were asked to rank seven different reasons for choir participation in order of importance, resulting in a common ranking of reasons: (1) pleasant company, (2) singing together, (3) expression of LGBTQ+ identity, (4) the songs and the music itself, (5) the opportunity to perform at special events (demonstrations, charity concerts, e.g. for Ukraine, Pride, etc.), (6) performances in general, and (7) the opportunity to perform at the Song Celebration. Observations. The overall dynamics of anxiety indicating behaviours were similar for the rehearsal and the performance: while the level of observable anxiety-related behaviours was moderate during the first song, it decreased during the second song, being the lowest of all in the performance as a whole. During the rehearsal, the fourth song was the “most anxious” in general, while during the performance it was the fifth song that was the “most anxious”. During both the rehearsal and the performance, the average observed anxiety level of the choir returned to around the level of the first song during the last song. Compared to the rehearsal, there were numerically more anxiety behaviours in the performance situation. Self-rating scales. Respondents (n=15) rated their anxiety and mood using a 10-point scale. For both scores, lower results indicate a more desirable situation with a lower anxiety level and raised mood. Before the rehearsal the average anxiety score of the choir was 3.9 and after the rehearsal 3.5 points. For mood, the pre-rehearsal score was 2 and the post-rehearsal score was 1.8. Statistical significance analysis (t-test) revealed that the group mean anxiety and mood scores were similarly low before the rehearsal and that there was no statistically significant change in these scores after the rehearsal. Before the performance, the average anxiety score of the choir was slightly higher than before the rehearsal (4.1) and the mood score was lower (1.4), i.e. there was a small collective increase in mood between the end of the rehearsal and the performance, but there was also an increase in overall anxiety levels. After the performance, the mean scores were 2.4 for anxiety and only 0.9 for mood. Changes in both anxiety and mood scores were also statistically significant (p=0.002, t=3.453 for anxiety, and p=0.021, t=2.481 for mood). Thus, after the performance, the average anxiety level of the choir members decreased significantly and mood increased. Discussion. The choir members considered the most important factors in participating in the choir’s work to be pleasant company and singing together. Choir members had a fairly high level of awareness of mental health issues and practised behaviours to prevent mental health problems. These issues are not taboo in the choir, which offers general support to its members in addition to musical activities. An openly LGBTQ+ choir such as Vikerlased offers a safe way to increase tolerance and to acknowledge different experiences in Estonian society at large.
Klubikultuur eesti- ja venekeelsete inimeste integreerijana Sveta baari näitel
(Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2024) Mets, Natalie; Davidjants, Brigitta, koostaja
In my article I explored the research question of how alternative club culture integrates Estonian- and Russian-speaking people with each other and with society at large. To address this I examined the dynamics of the relationships between Estonian- and Russian-speaking audiences at Sveta Baar, the factors influencing these relationships, and the role of music in this process. More broadly, I investigated how interviewees from different linguistic groups came to Sveta Baar and became part of its community, and how they contrasted with mainstream culture and music. The research revealed that alternative club culture can successfully serve as a medium for integrating Estonian- and Russian-speaking individuals by creating an open and diverse environment where people can interact, get acquainted and form meaningful social bonds, thus becoming part of a community. In alternative club culture, language barriers become less significant, while shared interests, a common love for music and similar values, centred around freedom, openness, a sense of belonging, authenticity and diversity, take precedence. While club culture can be a suitable environment for integration, it requires continuous and conscious efforts, particularly on the part of the Russian-speaking population, to keep the processes organic, as natural environments are the most effective for integration. The case of Sveta Baar showed that certain conditions must be met to create an environment conducive to integration, such as the use of English as the primary language of communication, which demonstrates the venue’s openness to all English-speaking individuals. Equally important is the openness and sense of community, allowing regular club-goers to contribute to event organization or club management if they wish. The analysis indicates that Sveta Baar fitted within the global alternative club culture scene, partly due to its commitment to being a safer and more inclusive space for all people, regardless of sexual orientation, linguistic background or other factors. Music played a central role for Sveta Baar and its community, significantly contributing to the integration of Estonian- and Russian-speaking people, and is a primary reason for visiting the club. So far, international researchers of nightlife have primarily focused on its economic and quantitative aspects. Although the sociocultural value of nightlife and its role in integration, inclusion, community building and fostering a sense of belonging and social well-being have been studied globally (Glass 2012; Jiang 2017; Street 2012; Hoeven, Hitters 2019; Allaste 2015; Pelsy 2021; Thornton 1995), major studies regarding Estonia are as yet to be undertaken. Future research should pay more attention to these aspects and consider them in practical policy-making.
Kroonika
(Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2024) Klooren, Äli-Ann; Schaper, Anu; Davidjants, Brigitta, koostaja
Music and Personal Well-being in the Life of a Rap Musician
(Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2024) Čelakovský, David; Davidjants, Brigitta, koostaja
Uuringus vaatlen empiiriliselt muusikaloome kasulikku mõju inimese vaimsele tervisele, keskendudes Tšehhi muusikule Meitonile (esmajoones tegev räpis), kes on korduvalt kajastanud oma loomingus ka isiklikke psühholoogilisi probleeme. Lähtun Ameerika psühholoogi Martin Seligmani isikliku heaolu kontseptsioonist, PERMA mudelist, mille kohaselt saavad inimesed oma elukvaliteeti parandada tegevustega, mis toetavad positiivseid suhteid, kaasahaaratust (flow), tähenduslikkust, saavutust ja positiivseid emotsioone. Sellest lähtuvalt kasutan kvalitatiivses uuringus, mis põhineb intervjuudel Meitoniga ja laulutekstide analüüsil, narratiivset, temaatilist ja fenomenoloogilist analüüsi, et uurida, kuidas muusikaloomine toetab muusiku isiklikku heaolu. Artikli uurimisküsimused on: 1) Millist rolli mängib muusikaloomine Meitoni biograafias? 2) Milline on muusikaloomise tähendus Meitoni isiklikus heaolus? 3) Milliseid isikliku heaoluga seotud teemasid Meiton oma muusikas käsitleb? 4) Milliseid emotsioonide reguleerimise strateegiaid on ta oma elu jooksul kasutanud ja kuidas seostuvad need isikliku heaoluga? Tulemused näitavad, kuidas kombineeruvad vaimse tervise teemad muusiku loomingus isikliku elulooga, ning laulutekstidest ilmneb, et muusikukarjäär on tihedalt seotud elulooga. Meitoni huvi muusika vastu tärkas noorukieas, mil muusika toimis n.-ö. filtrina, aidates vabaneda ebameeldivatest psühholoogilistest seisunditest. Muusika loomine vähendas ka ärevust, mis on teda noorukieast saadik saatnud. Selles kontekstis on emotsioonide ventileerimine, aktsepteerimine ja muusika kaudu tähelepanu juhtimine olnud peamised emotsioonide reguleerimise mehhanismid. Laulutekstide kirjutamine on mitmel viisil kasulik, aidates mh. emotsioone välja elada, tekitades kognitiivseid muutusi, võimaldades teatud olukordadest eemalduda, end paremini tunda ja emotsionaalset taju arendada. Naastes PERMA mudeli juurde, on muusikaloomine selle kõigi komponentide puhul asjakohane. Meitoni puhul hõlmab see rõõmu kogemist pärast loo valmimist, flow’ seisundit muusikaloomise käigus ja tähenduslikkuse tunnet, mida ta teisi aidates kogeb. Positiivne tagasiside fännidelt aitab tõsta Meitoni enesehinnangut, samuti on oluline sõprade vastastikune emotsionaalne tugi kogukonnas, mison kujunenud Meitoni muusika ümber.
Rīga’s New Underground Scene in Arnis Balčus’ Documentary Art Photographs
(Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2024) Daugavietis, Jānis; Balčus, Arnis; Davidjants, Brigitta, koostaja
Artikli eesmärk on näidata, kuidas kasutada dokumentaalses stiilis kunstfotograafiat pigem suletud ja transgressiivse subkultuuri sotsioloogiliseks uurimiseks. Autorid keskenduvad Riia uuele undergroundmuusika skeenele, mille keskmes on punk DIY-kultuur (Daugavietis 2022). Esiteks võib selliseid fotosid käsitada uurimisandmetena, et sõnastada uurimisküsimusi või analüüsida neid nagu ükskõik millist muud tüüpi andmeid. Teiseks viitab fotode kasutamine kunstipõhise uurimismeetodina kunsti olulistele eesmärkidele – tõsta esile ja jäädvustada ilusat, erilist ja omapärast. Seetõttu on artiklil ka järgmine kultuuripärandi diskursusest tulenev ülesanne – anda Riia uuest underground-muusika skeenest fotoetnograafiline ülevaade. Artikkel algab lühikese metodoloogilise mõtisklusega fotograafiast, mis pakub sotsioloogiale legitiimseid uurimisandmeid, viidates kultuurisotsioloogia klassikutele Pierre Bourdieu’le ja Howard Beckerile, kes mitte ainult ei kirjutanud fotode kasutamisest teadusuuringutes, vaid ka rakendasid neid oma akadeemilistes uuringutes. Kuigi mitut fotograafia meetodit on visuaalsotsioloogia ja antropoloogia distsipliinides kirjeldatud ja kasutatud aastakümneid, on fotode avaldamine akadeemilistes uurimustes haruldane, välja arvatud valitud illustratiivsetel eesmärkidel (Holm 2020). Artikli teoreetiline osa põhineb muusikaskeenede (Bennett, Peterson 2004; Straw 1991) ja subkultuuride uurimisel (vt. Bennett 1999; Frith 1981; Hall, Jefferson 2006; Hebdige 1988; Muggleton 2000), mis ei ole ei ühtne ega ka järjepidev. Uurimisandmeteks on kolm fotot, mille on 2023. aastal teinud fotograaf Arnis Balčus (avaldatud 2024. aastal autoriraamatus „Scēna”). Fotograafi stiil on etnograafilisi eesmärke silmas pidades eriti kasulik – teravad ja hästi valgustatud pildid võimaldavad selgelt näha väiksemaidki detaile. Artiklisse valitud fotod toovad esile visuaalsed koodid ja brikolaažid, mis on Riia skeenele tüüpilised, eristades seda samas sarnastest skeenedest teistes paikades ja muudel aegadel. Skeenega seotud visuaalsed kategooriad on välja töötanud Daugavietis oma varasemates ja käsilolevates uuringutes ning välitöödel, kasutades teisi meetodeid: heli- ja videodokumentatsiooni, osalusvaatlust, intervjuusid jne. Fotode analüüsile eelneb üldisem kommentaar dokumenteeritud ja uuritud skeene ning selle ajaloolise konteksti kohta, näidates selle kohalikke juuri ja pärandit, nagu ka kuuluvust rahvusvahelistesse subkultuuridesse. Seejärel järgneb fotode lähilugemine, pöörates erilist tähelepanu visuaalsetele koodidele ja sümbolitele, mida tõlgendavad ja selgitavad nii artikli esimene autor kui ka noored ise. Artikli kokkuvõttes arutatakse interdistsiplinaarse fotomeetodi eeliste ja piirangute teemal, rõhutades, et dokumentaalfotod on hea teabeallikas, et sõnastada uurimisküsimusi ja hüpoteese, olemata pelgalt kunstilised objektid või kultuuripärandi säilitajad. Artikli lõpetab katkend sotsioloog Jānis Daugavietise intervjuust fotograaf Arnis Balčusega, milles autorid arutlevad nimetatud skeene pildistamise protsessi ja selle nähtuse tõlgenduste üle.
Saateks koostajalt
(Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2024) Davidjants, Brigitta; Davidjants, Brigitta, koostaja
“Stefania” for Identity, Affinity, and Disruption: The Role of Sound in TikTok War Activism
(Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2024) Davidjants, Jaana; Davidjants, Brigitta, koostaja
Artiklis uuritakse heli rolli sõjaga seotud aktivismis platvormil TikTok. Juhtumiuuringuks on valitud 2022. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse võitja Kalush Orchestra laul „Stefania”, mis on kujunenud ukrainlaste poolel Venemaa-Ukraina sõja aegseks soundtrack’iks (Post 2024). Tänapäeval rulluvad sõjad lahti lisaks füüsilistele lahinguväljadele ka sotsiaalmeedia platvormidel. TikTok on viimastel aastatel olnud sõjaaktivismi esirinnas. Kuna tegu on suhteliselt uue platvormiga, on endiselt vähe uuringuid, milles vaadeldakse TikToki rolli sõjaga seotud liikumistes ja aktivismis, kuid on ka erandeid (vt. nt. Hautea jt. 2021; Zhao, Abidin 2023; Cervi, Divon 2023; Primig jt. 2023). See artikkel tugineb olemasolevatele uuringutele, keskendudes heli rollile TikTokis konfliktiga seotud aktivismi puhul. Artikli teoreetilise raamistiku moodustavad sotsiaalmeedia, aktivismi, rahvuslikkuse ja heli uuringud. 102 klipi temaatilise analüüsi põhjal (Braun, Clarke 2006), milles kasutatakse „Stefania” lugu, ilmnes neli laiemat teemat. Esiteks kasutati „Stefaniat” rahvuslikuks identiteediloomeks, täpsemalt, rõhutati ja laiendati laulus sisalduvaid patriootilisi teemasid, väljendades rahvuslikku identiteeti sümbolite kaudu, nagu näiteks Ukraina lipp, päevalill ja panamka-müts. Identiteeti kujundati ka vaenlase pildi kaudu, keda sageli kehastas Vladimir Putin, aga mõnikord ka Venemaa. Raskeid teemasid edastati mängulisemalt, pehmendatud vormis (Cervi, Marín-Lladó 2022). Näeme klippides kasse väikeste panamkade ja superkangelase keepidega – viisil, mis sobib TikToki ainulaadse kultuuriga, mille tulemuseks on „mänguline patriotism” (Chen jt. 2021). Teiseks, sõjaaegset elu kujutavas sisus (nii sõdurite kui ka tsiviilisikute hulgas) kasutati tihti mittediegeetilise heli kõrval (lihtsalt soundtrack) ka diegeetilist heli (tegelik heli, näiteks kellegi kõne või sammud). Seeläbi maksimeeriti materjali motsionaalset mõju, nimelt kombineerides „Stefania” soundtrack’i päris pommitamise helidega. Samuti kasutati laulu positiivsema õhkkonna loomiseks ja tõenäoliselt sõja akustiliste stressitegurite varjamiseks, näiteks lastes lastel sõjavarjendis „Stefaniale” kaasa laulda, aidates tugevdada toimetulekuvõimet. Kolmandaks, kui sisu platvormil levib, muutub ka selle kasutamise kontrollimine keeruliseks (Sadler 2022). „Stefania” „omastasid” Vene sotsiaalmeedia kasutajad, kes seadsid oma sisus küsimuse alla Ukraina narratiivid ning vastandusid ideele, et venelased peaksid sõja pärast häbi tundma. „Stefania” kasutamist venemeelse sisu jaoks võib näha katsena luua seotust laiema vene publikuga, tehes seda osaliselt ukrainlaste provotseerimise kaudu. Neljandaks rakendasid ukrainlastest sotsiaalmeedia kasutajad heli summutatud või vaevu kuuldaval kujul. Nii toimis „Stefania” nähtavuse „häkina” – laulu kasutus aitas jõuda oma sõnumiga laiema publikuni, olgugi et taustahelina polnud seda peaaegu kuulda. Nagu analüüs näitas, ei ole heli TikTokis monoliitne. Sõjaaktivismis kasutatakse nii diegeetilist kui ka mittediegeetilist heli ja nende kombinatsioone, millel on erinevad funktsioonid. Tulevased uuringud võiksid vaadelda helide kihistumist üksikasjalikumalt, et paremini mõista nende erinevaid rolle veebipõhises aktivismis.
Stravinski kui saatan: Adorno kolm kriitilist pilku
(Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2024) Paddison, Max; Siitan, Toomas; Schaper, Anu; Ross, Jaan, tõlkija; Davidjants, Brigitta, koostaja

Sirvi

Sirvi Res Musica 16 (2024) Pealkiri järgi